Locke läheb merele

Red Seas Under Red Skies
Scott Lynch

Meistervarga Locke Lamora ja tema truu kaaslase Jean Tanneni seiklused jätkuvad Lynchi teises täispikas romaanis, mis sarnaneb oma eelkäijale, aga ei sarnane ka.
"The Lies of Locke Lamora" lõpuga arvestades on mõistetav, et "Red Seas" algab helistiku võrra süngemalt. Locke ja Jean on Camorri selja taha jätnud ja seavad oma sihi seekord Tal Verrari linnale ning selle dekadentlikule kasiinoimpeeriumile, kus kuulu järgi on võimatu petta. Loomulikult on see just selline väljakutse, millelele Camorri Okas vastu panna ei suuda. Ent õige pea leiavad kaks varast, et Tal Verraris on hulk ohtlikke tegelasi, kes nende vastu ebatervet huvi tunnevad - ja sarnaselt esimesele raamatule saavad neist peagi linna rikaste ja vägevate hüpiknukud. Loomulikult saadab neid kõikjal Karthaini maagide sünge vari.
Kõik see kõlab ju suhteliselt esimese osa moodi - aga "Red Seas" lisab juba tuntud spiooniseiklusele teise mõõtme. Nimelt on Locke ja Jean, veendunud maarotid, seekord sunnitud veetma enamuse teose lehekülgedest merel, koos tõeliste elukutseliste piraatidega. Lynch saab selle uue aspekti lugejani toomisega hästi hakkama. Tegelikult tundub "Red Seas" pigem obrianliku mereseiklusena, mis mõjub julgustavalt, kuna näitab, et Lynch ei takerdu ühe ja sama valemi kordamisse. Tutvume ka uute põnevate kõrvaltegelastega nagu Ezri Delmastro, Requin ja Maxilian Stragos.
Tundub, et Lynchil on oma mudel - kaks peamist süžeeliini, esmalt Locke'i petuskeem, milles tema kontrollib teisi, ja teisalt see ohtlikum, tõsisem tasand, kus keegi kasutab Locke'i ennast ära. Need kaks kipuvad teose käigus sageli põimuma, mis muudab kogu kompoti veelgi huvitavamaks.
Loomulikult on pööraselt ettearvamatu lugu, mille lõpplahendus on õhus sõna otseses mõttes viimase leheküljeni, edasi antud Lynchi säravas vaimuks stiilis - ent samuti kui ka esimeses raamatus, on huumor ja seiklused segatud tõsise traagikaga. See draama ja komöödia segu, mida juba Shakespeare oma näidendeis edukalt pruukis, lisab Locke'i lugudele teatud magushapu maigu. Lugeja ei oskagi kohe pärast teose lõpetamist öelda, kas nutta või naerda. Igal juhul on kolmandaks raamatuks jäetud päris korralik cliffhanger.

Leia Mais

Uus tunniplaan

Esialgu tundub, et hakkab välja nägema selline:

ESMASPÄEV
14.30-16.00 tekstuaalne lingvistika
16.30-18.30 grammatika ja stilistika

TEISIPÄEV
10.30-12.30 kirjandusteooria
14.30-16.00 kirjanduskriitika

KOLMAPÄEV
vaba

NELJAPÄEV
11.00-12.30 ikonograafia
16.00-17.30 prantsuse keel (niveau supérieur)

REEDE
10.00-11.00 kirjanduskriitika
11.30-12.30 tõlkelingvistika
14.30-16.30 kirjandusteooria

Hurraa, enam pole laupäevaseid loenguid!
Hurraa, kolmapäev on vaba!
See viimane juhtus täiesti minupoolse planeerimiseta, muide. Millegipärast tekib alati üks selline päev, kus pole ühtegi loengut.
Igatahes tõotab tulla huvitav semester. Loodetavasti natuke leebem kohustusliku kirjanduse poolest, nii et saan oma isiklikke projekte ette võtta, aga samas on loengutunde nädala kohta rohkem kui eelmisel semestril. Aga ma usun, et olen selleks valmis.

Leia Mais

Totaalne muutumine, blogi-eri

Mõtlesin, et miks mitte blogi väljanägemist natuke värskendada. Andke teada, kas ja kuidas meeldib.

D'ailleurs: eksamid on läbi. Neid oli mul suhteliselt vähe ja kõik olid lihtsapoolsed. Pean siiski mainima, et korraldusliku poole pealt on Tartu Orléansist kaugelt üle. Iga kord, kui ma tahtsin oma eksamiaegu ja -kohti kontrollida, pidin kõndima läbi kampuse keeltemajani, kus väliskoridori tablool olid need kirjas. Ja see oli ainus koht, kust vaadata. Ei mingit internetiajastut.
Vahepeal tuli uusi Erasmuse õpilasi. Üks Soomest ja üks Lätist ka. Muidugi tavaline ports rumeenlasi, sakslasi ja vähemal määral ka itaallasi-hispaanlasi. Täna õhtul on minek Antidote'i, siis saab uutega lähemalt tutvust teha.

Samuti puutusin kokku selle kolmekuningapäeva-kultuuriga, mida Eestis ei ole. Aga tuleb välja, et katoliiklikes maades praktiseeritakse väga agaralt. Prantsusmaal on mingi imelik komme süüa sel päeval "galette des rois" nimelist kooki. Mis siis, et "galette" tähendab tavakeeles pannkooki, galette des rois on hoopiski midagi piruka taolist, traditsiooniliselt mandlitäidisega, aga tänapäeval leidub ka kõiksugu moosidega variante. Ja kuskil koogi sees on väike kujuke. Kes selle oma tükist leiab (ja selle kätte ära ei lämbu), saab selle päeva kuningaks ja talle pannakse pähe paberist või papist kroon. Selline tore komme siis. Ah jaa, ja veel - kui laudkonnas on lapsi, siis üks neist ronib laua alla ja hakkab määrama, et kellele milline koogitükk antakse. Oh neid vallatuid prantslasi.
Nii palju kui minu uurimised paljastasid, on "galette des rois" fenomeni taga puhtalt kommertslikud põhjused. Et saaks ikka palju toodet müüa. Aga kolmekuningapäeva pidusöögiga tähistamine pärineb juba Rooma impeeriumi ajast (kuigi nemad nimetasid seda tähtpäeva jumal Saturni auks Saturnaaliks).

P.S. Mis pagana Leia Mais? Mida see tähendama peaks? Ma ei leia, kus seda ära saaks muuta. Link ise viib sissekande lehele. Kummaline.

Leia Mais

Afterthought on "The Lies"

Olles tutvunud "The Lies of Locke Lamora" kriitikaga, pidasin vajalikuks täiendavat lisasissekannet.
Kuigi Eestis polnud Scott Lychist suurt mitte midagi kuulda ja tema teose Apollo fantaasiakirjanduse riiuli nurgast leidmine tuli mulle, kes ma olin juba hakanud tellimisele mõtlema, meeldiva üllatusena, tuleb välja, et Locke'i debüüti ümbritses mujal maailmas aktiivne promo. Küll reklaamiti seda välja filmi "Ookeani üksteist" kirjandusliku sugulasena, küll George R. R. Martini eepose "Jää ja tule laul" mantlipärijana. Suur osa kriitikuid kiitis küll Lynchi suurepärast stiili, huumorisoont ja võimekust nii tegelaste kui sündmuspaikade loojana, ent heitis talle ette, et ta polnud õigustanud talle pandud ootusi.
Kahjuks, nagu nii sageli juhtub, tundub mulle, et ootusi üles keerutanud reklaamiagendid lihtsalt ei tabanud märki.
"The Lies of Locke Lamora" sarnaneb tõepoolest natuke filmiga "Ookeani üksteist" - mõlemad räägivad hulljulgest ja laiaulatuslikust petuskeemist. Aga elu on näidanud, et need, kellele fantaasiakirjandus ei istu, põrkavad õudusega tagasi iga väiksemagi ebaloomulikkuse ees. Siiski on see neist kahest võrdlusest parem, eriti kuna kui on üks fantaasiateos, mida soovitada neile, kes end žanri fännideks ei pea, siis just see. Fantastilised elemendid on siin tagaplaanil ja taanduvad Locke'i isiksuse ning pööraselt ootamatu süžee ees.
Mingis mõttes on ehk saanud tavaks võrrelda uusi paljutõotavaid fantaasiakirjanikke R. R. Martiniga, kes on praeguseks hetkeks kindlasti selle žanri üks mõõduandjaid. Aga tema teosed on Lynchi omadest kardinaalselt erinevad - Martin toob meieni sünge, karmi ja ülimalt küünilise maailma, mis on oma lõikavas materiaalses realismis kohati lausa valus. Locke Lamora seiklused aga on kiiretempolised, vaimukad, intelligentsed ja ootamatud, vürtsitatud eneseiroonilise huumoriga. Mõlemad on omas valdkonnas ülimalt suurepärased kogemused, kuid neid ei saa niisama lihtsalt paremusjärjestusse seada. Kui lugeja asub Lynchiga tutvuma oodates, et temani toodaks sarnane maailm nagu "Jää ja tule laulus", siis peab ta selles suhtes pettuma.

Muide, juba liiguvad kuulujutud võimalikust filmiversioonist. Lisaks seeria kolmandale osale, mis oli plaanitud ilmuma käesoleva aasta veebruaris, ent on nüüd teadmata ajaks edasi lükatud, on Lynchil peagi valmimas ka lühijuttude kogumik "The Bastards and the Knives".

Leia Mais

Gentlemen Bastards show you how it's done

"Characters make your story. If the people come alive, what they do becomes the story."
- Sol Stein, "Stein on Writing"

Pärast mõningast vaheaega olen jälle tagasi blogimise juures. Eestis veedetud aeg kulges väga meeldivalt ja viljakalt, ehkki jäi natuke lühikeseks. Prantsusmaale tulin tagasi sületäie uute raamatutega. Kuidas ma need juunis kõik Eestisse tagasi vean, sellele ma praegu veel ei mõtle.
Eksamid.. on nagu on. Kokkuvõttes on mul neid ainult kolm varem oodatud viie asemel, sest tuleb välja, et kaks ainet läksid arvesse "Control Continu" ehk jooksva töö vormis. Inglise kirjanduse eksam on juba tehtud, tundus teine päris lihtne. Ehkki essee punkte muidugi pole väga lihtne ette ennustada. Järgmine on vanaprantsuse keel, mis koosneb ilmselt enamuses tõlkimisest. Ja viimane on tõlketeooria.

The Lies of Locke Lamora
Scott Lynch

Enne arvustuse kirjutamist tahtsin lasta muljetel natuke seedida, sest ausalt öeldes olin vahetult pärast teose lõppu sellest suhtelises vasikavaimustuses. Aga olgu öeldud, et tegemist on tõesti äärmiselt väärika debüüdiga. Juba Scott Lynchi esimene teos küünib võistlema fantaasiakirjanduse meistritega ja pakkus mulle elamuse, milletaolist pole enam ammu kogenud.
"The Lies of Locke Lamora" kõneleb Locke-nimelisest vargast, kelle punt Gentlemen Bastards on üks paljudest Camorri allilma kuritegelikest sündikaatidest. Locke ise on üpriski ebatavaline romaanikangelane - temast kehvemat mõõgavõitlejat annab otsida, temas pole grammigi Robin Hoodi ja teda huvitab vaid ta enda ja ta kaasvaraste heaolu. Ent tal on üks tohutu eelis - tema mõistus, mis lubab tal plaanida nii keerulisi petuskeeme, et isegi kõige vilunum salapolitseinik pole talle kümne aasta jooksul jälile saanud.
Sealjuures on ta ise muidugi muheda suuvärgiga ja suhtumisega tegelane, kes suudab säilitada enesekriitilise huumori ka juhul, kui kõik läheb täpselt nii halvasti kui vähegi võimalik - või isegi natuke halvemini. Unustada ei tohi ka tema sama sümpaatseid kaaslasi Jean Tannenit, Bugi ja kaksikuid Calot ja Galdot.
Süžee koha pealt - järjekord, milles sündmused lugejani tuuakse, tekitas sageli segadust, kohe ei saanudki aru, mis täpselt toimub ja kuidas Locke'i plaan toimima peaks - mis oli positiivne, kuna hoidis pinget ülal ja tekitas meeldivaid üllatusmomente. Huvitav stilistiline võte oli sisestada jutustusse "vahepalasid" (Interlude), mis rääkisid noore Locke'i õpipoisiajast, tutvustades meile tema iseloomu ning kujunemislugu, ja andsid sageli lugejale taustainformatsiooni Lynchi maailma kohta, mille teadmine aitas õige pea süžee põhiliinist paremini aru saada. Lynchi jutuvestja-andele pole midagi ette heita, tegemist on Robin Hobbi või George Martini väärilise kirjanikuga. Ka tema maailm on hoolega välja töötatud ning üpris originaalne. Camorri linna võimukandjad, nii seaduslikud kui vähem seaduslikud, panevad termini "hall moraalsus" tõsiselt proovile. Kui algul võib teose nimitegelane tunduda parimal juhul ebamoraalsena, siis loo arenedes hakkab lugeja teda pidama üheks vähestest hea südamega inimestest. Võrdlusmoment on lihtsalt selline. Sellegipoolest ei lasku Lynch pessimismi, vaid pigem vaatleb oma korruptsioonist, kuritegevusest ja varanduslikust ebavõrdsusest pulbitsevat linnriiki läbi Locke'i sarkastilis-iroonilise pilgu.
Kuigi kõik need sügavamad mõtted ja ideed jooksevad teosest läbi, on selle identifitseerivaks tunnuseks siiski Locke Lamora ise ja tema pöörane saatus, mis paneb (Calot ja Galdot tsiteerides) tõepoolest arvama, et surmajumal hoiab tema tarvis mingit eriti jõhkrat lõpplahendust. Teose finaalis peab tahes-tahtmata kaasa elama Locke kättemaksule, ehkki see võtab suhteliselt verise kuju. Ja katarsis saabub sellegipoolest võimsalt.
Juba praegusel hetkel on minu kätes sarja järgmine osa, millega ma esimesel võimalusel algust teen. Senikaua soovitan Scott Lynchi avateost kõigile, kes hindavad irooniaga vürtsitatud seiklusjutte.

Muide, mul tekkis teost lugedes üks lingvistiline küsimus, millele ma ise vastust ei leidnud ja seega esitan selle suurele ringile: vihjati, et nimel "Lamora" on mingi sobiv tähendus, kuid mina ei leidnud midagi sellist. Kas keegi oskab aidata?

EDITORIAL NOTE: kunagi seda blogi avades tahtsin ma panna aadressiks speakerscorner.blogspot.com, aga see nimi oli juba võetud. Kujutage ette mu nördimust, kui ma sain teada, mille peale see nimi on ära raisatud. Maailmas pole õiglust.

Leia Mais