Tagasi Orléansis + kirjandusest

"The sound of the bell of Gion shôja
echoes out the impermanence of all things."
- The Tale of the Heike

Olen tagasi oma neljapäevaselt viibimiselt Rhône-Alpes'i piirkonnas. Külastatud sai Lyoni, Annecy'd ja Genfi. Pikem reisikirjeldus tuleb koos fotodega, kui ma olen need kõik arvutisse laadinud ja ära sorteerinud. Väga tõenäoliselt juhtub see järgmise nädala jooksul.

Kirjandusest siis - "Shogun" oli liiga suur ja raske, et seda reisile kaasa vedada, seetõttu tegin midagi ebaminulikku ja võtsin ette uue raamatu enne viimase ära lõpetamist - paigutasin seljakotti Ishiguro "Remains of the Day". Pikkade rongis veedetud tundide jooksul sai see ka läbi loetud.

The Remains of the Day
Kazuo Ishiguro

Minu esmatutvus Ishiguroga oli sedavõrd meeldiv, et otsustasin kindlasti veel mõne tema teose kunagi ette võtta. Mu valik langes tema vahest kõige tuntumale teosele "Remains of the Day", mis on võitnud Bookeri auhinna ning lavastatud ka samanimeliseks filmiks (peaosas Anthony Hopkins!).
"Remains of the Day" sündmustik leiab aset 50-ndate Suurbritannias. Vananev ülemteener Stevens saab oma tööandjalt puhkust, et minna külla endisele kolleegile Lõuna-Inglismaal. Retke jooksul külastab ta riigi maalilisemaid paiku ja mõtiskleb oma elu ja töö üle. Stevensit painavat küsimust - milline on hea ülemteener - võib vaadelda laiemalt kui ehtbritilikku käsitlust sellest, milliseid voorusi ja omadusi tuleks eeskujulikul inimesel endas arendada. Sealjuures jagatakse Ishigurole tüüpilise sujuvalt ajatu ja ruumitu jutuvestmise käigus pilguheite Stevensi tähelepanuväärsesse minevikku (tema eelmine tööandja oli mõjuvõimas lord Darlington; kõrvaltegelastena esinevad teoses sellised ajaloolised poliitikud nagu Churchill ja Ribbentrop).
Huvitav, et jaapani päritolu Ishiguro, olgugi et ta on veetnud suure osa oma elust Inglismaal, suudab luua nii puhtalt inglasliku tegelase nagu Mr Stevens. Eelnevalt loetud teosega "An Artist of the Floating World" ühendab seda lugu samasugune intrigeerivalt üles ehitatud jutustamisviis, kus tähtis pole mitte niivõrd sündmustik kui mõtted ja ideed. Stevens ise küll ei kahetse väga pikalt oma elus tehtud valikuid (lõpupoole ta mõne sõnaga siiski viitab selle võimalikkusele), kuid lugejale jääb alati see kahtlus, et ehk on rangelt professionaalne mask, mida ta on nii kaua pidanud kandma, talle alateadlikult omaseks saanud ja ta petab sellega isegi iseennast. Autor näib teosesse sisendavat sedasama jaapanipärast nukrust, mono no aware't, millest on tulvil ka "Floating World" - nii tundus vähemalt minule. Seekord on too kurbus uues võtmes, kuna lord Darlington (ja seeläbi ka Stevens) kuulus nende briti poliitikute hulka, kes pärast I Maailmasõda soovisid kõigest väest näha Hitleri Saksamaas sõbralikku koostööpartnerit.. Ja teose sündmuste toimumise hetkeks oli nende vaadete ekslikkus muidugi juba ammu tõestamist leidnud.
Tegemist on tõeliselt paeluva ja liigutava jutustusega, mis vaatamata oma suhteliselt lühikesele vormile suudab jätta püsiva mulje ja lugeja tõesti Stevensi tõstatatud küsimuste üle mõtlema panna. Mina ei nõustunud temaga paljudes punktides, kuid sellegipoolest on tänuväärne, kui üks kirjandusteos õhutab lugejat filosoofilisele mõtisklusele.