Haldjad ja päkapikud uues kuues

"Being neutral does not mean indifferent and unfeeling.
You don't have to kill your feelings. Killing your hatred is enough."
- Geralt of Rivia

Blood of Elves
Andrzej Sapkowski

Nõndaks. Selle arvustuseni jõudmine võttis mul küll aega, aga raamat ise sai tegelikult läbi kahe päevaga. Osalt seetõttu, et ta oli lühikesevõitu (ainult ca 300 lk), osalt seetõttu, et ma neil päevil suurt muud midagi ei teinudki.
Tegemist on Witcheri-saaga esimese osaga ning Sapkowski teise inglise keelde tõlgitud teosega (esimeseks oli lühijuttude kogumik "The Last Wish"). Koletistekütt Rivia Geralt võtab oma hoole alla väikese tüdruku Ciri, kes on lõunalaste kätte langenud kuningriigi ainuke pärija. Geralt usub, et tegemist oli saatuse poolt määratud kohtumisega. Ta tahab Cirit manipuleerimise eest kaitsta, kuid see ülesanne kujuneb raskemaks, kui isegi kogenud Valge Hunt ette näha oskas. Nimelt on Ciri poliitilisel malelaual tähtis figuur ning erinevad võimukad tegelased üritavad teda leida ja oma kontrolli alla saada. Teiseks avalduvad Ciris tugevad maagilised võimed, mistõttu ta satub ka maagide gildi huviorbiiti.
Lisaks Geraltile kohtume ka tema vanade tuttavate laulik Dandilioni, Triss Merigoldi ja Jenneferiga. Neile, kes on tuttavad arvutimänguga, valmistab ilmselt üllatuse Shani mängutulek teose lõpuosas. Tõenäoliselt mängib ta järgnevais osades suuremat rolli.
Neile, kes Sapkowskiga veel tuttavad pole, olgu selgituseks öeldud, et tema stiilis segunevad traditsioonilised muinasjutumotiivid sünge realismi ja musta huumoriga. Eriti silmatorkavad on hästi voolavad ja muhedad dialoogid. Mõned katkendid koosnevadki puhtast dialoogist ilma tegevuste kirjelduseta, mis jätab siis lugeja hooleks tegelaste öeldust välja lugeda, mis parajasti juhtus. See võib kõlada segase või keerulisena, ent on tegelikult väga huvitav ja edukas loovestmise viis.
Võrdluses "Last Wish'iga" jääb viimane minu silmis siiski peale. Ei tea, kas see on tingitud vormide erinevusest (üks on täispikk romaan, teine lühijuttude kogumik) või millestki muust, aga mulle tundus, et ehtsapkowskilik huumor ja omapäraselt kontrastne segu muinasloost ning reaalsusest tuli "Last Wish'is" paremini välja. "Blood of Elves" aga on pikema eepose esikteos ning seetõttu kaotab natuke oma individuaalsest terviklikkusest. Sellest hoolimata ootan kannatamatult novembrikuud, mil inglise keeles ilmub järgmine osa "Times of Anger".