Kahe linna vahel

The City and the City
China Miéville

China Miéville kuulub New Weird'iks kutsutud kirjanduslikku liikumisse. Eelnev uuring näitas, et tema loomingut iseloomustab omapärane, ent häiriva kiiksuga ulme, mis põimib fantastilisi elemente reaalse maailmaga. Seda definitsiooni silmas pidades võib „The City and the City“ mõningaid tahke küll Miéville'ile tüüpiliseks pidada, ent häirivuse taseme poolest see väga kõrgele ei püri.

Romaan esitab omapärase versiooni paralleeluniversumite loost. Keset tänapäevast maailma asub kusagil Ida-Euroopas või Väike-Aasias paik, kus kaks linna (Beszel ja Ul Quoma) geograafiliselt ja füüsikaliselt kattuvad. Mõlema linna elanikud kõnnivad päevast päeva samadel tänavatel, ent peavad piinliku täpsusega vältima teise linna ja selle elanike nägemist, et seda veidrat tasakaalu mitte häirida. Selle kirjutamata seaduse täitmist jälgib salapärane ja näiliselt kõikvõimas organisatsioon Breach, mis võib reeglirikkujad lihtsalt jäljetult kaduma panna. Tegemist on üpris originaalse ja päris keerulise kontseptsiooniga, mis teose jooksul lugejale erinevate vihjete ja märgetega lahti seletatakse. See idee ja sellega kaasnevad nüansid on ehk isegi huvitavamad kui „The City and the City“ krimkalik telglugu. Viimane domineerib romaani algusosas ja taganeb hiljem, jättes enam ruumi kaksiklinna ning Breachi olemuse uurimiseks – ent nagu kõik Miéville'i väikeses urbanistlikus maailmas, on ka see läbinisti põimunud linnade ristumise kontseptsiooniga.

Kui kõrvalisest rulapargist leitakse tundmatu noore naise laip, asub asja uurima romaani peakangelane, Beszeli mõrvarühma uurija Tyador Borlu. Peagi hakkab ta aimama, et mõrv võidi toime panna Ul Quomas, misjärel laip Beszeli visati – seega näib, et tegemist on piiririkkumisega. Borlu hingab juba kergendatult, lootes, et saab asja Breachile üle anda, kui välja ilmuvad asitõendid, mis näitavad, et rikkumist siiski polnud. Borlu hakkab kahtlustama, et keegi tahab Breachi asjasse segamist meelega vältida. Peagi saab ta saatusliku telefonikõne teisest linnast, mis paneb aluse ohtlikule seiklusele..

Romaan on jagatud kolme ossa, mis erinevad üksteisest nii tempo, meeleolu kui ka süžee peasihi poolest – peaaegu nagu oleks tegemist kolme üksteisele järgneva novelliga. Siiski saab lõpuks vastuse nii mõrvauurimine kui ka lugeja küsimused Breachi ja kaksiklinna ülesehituse ning toimimise kohta. Miéville'i stiil on vahetu ja kiire, pikkade kirjelduste asemel eelistab ta paisata lugeja pea ees sündmuste keerisesse. Mõnikord võib see ka segadust tekitada, eriti arvestades raskestimõistetava, ehkki paeluva ristumisteooriaga. Hästi kirjutatud kõnekeelne dialoog paneb oma muhedusega sageli naeratama ning annab suurepäraselt edasi tegelaste inimlikkust.

„The City and the City“ ei ole kindlasti puhas ulme. Ehkki meelde jääb teosest ennekõike selle originaalne maailm, on ulme-elemendid pidevalt tagaplaanil ja moodustavad teosest orgaanilise osa. Neid ei püüta kunagi spetsiaalselt lugeja jaoks lahti seletada, mis lisab romaanile veelgi salapärast sarmi. Tõsi küll, tegelased jäid ehk veidi kahvatuks ja lihtsakoeliseks ning sündmuste areng oli eriti teose algusosas aeglasevõitu, ent mitte see ei jää domineerima. Miéville üllatab originaalse ja hästi esitatud ideega, mis serveeritakse nauditava stiiliga. Nii nagu teose sees põimuvad ja ristuvad Beszel ja Ul Quoma, on „The City and the City“ intigeeriv segu kriminullist ja ulmejutust.