Noorim Edda

Runemarks
Joanne Harris

Tegemist on fantaasiaromaaniga, mis tugevalt mõjutatud Skandinaavia mütoloogiast. Õigem oleks isegi öelda, et "Runemarks" on alternatiivmütoloogia, sest kõik Harrise kasutatud fantastilised elemendid on pärit germaani müütidest. Selle lehekülgedel kohtume Loki, Odini ja teiste aaside ning vaanidega. Loo peategelaseks on Maddy, tüdruk, kelle peopesal on veider ruunimärk ja kes valdab kardetavat võlukunsti. Sündmustik leiab aset keskmises maailmas ehk Midgardris, pärast Eddades ennustatud Ragnaroki lahingut ja eelmise maailma lõppu. Vanad jumalad on kas surnud või pagenduses ning nende asemele on asunud uus monoteistlik religioon, mis meenutab paljuski (vähemalt algul) ristiusku. Ruunimaagia on põlu all ja selle valdajaid üritatakse välja juurida. Maddy kohtub salapärase ühesilmse rändajaga, kellest saab tema õpetaja. Ükssilm tirib ta ohtlikku mängu, mille eesmärgiks on äratada vanad jumalad - kes on aga paraku üksteist umbusaldav ja pikka viha pidav kamp. Kas Maddyl õnnestub nad ühendada, et alistada kurjakuulutav Uus Kord?
Tegemist on stiililt lihtsa ja pretensioonitu seiklusjutuga, mis pakub huumorit segamini pinge ja ootamatute süžeepööretega. Tegelikult võib teosest jääda lausa lasteromaani mulje, kui on soovi silte kleepida. Veidi vanematele lugejatele võib päästvaks faktoriks osutuda temaatika. Loomulikult ei ole teist nii suure potentsiaaliga tegelaskuju kui trikimeister Loki, kes jääb teoses domineerima - kuid äratundmisrõõmu pakuvad mütoloogiasõbrale ka Odin, Skadi, Heimdall, Frey, Hel ja paljud teised. "Runemarks" ei jäta fantaasiaromaani muljet, kuna on tugevalt juurdunud Skandinaavia müütidesse. Ilmselt jääks Eddasid mitte tundvale lugejale hoopis teistsugune mulje. Üks raamatu parimaid külgi oligi minu jaoks äratundmine - vihjeid erinevatele müütidele ja lugudele leidub nii palju, et neid ei jaksa kokku lugedagi. Tundub, et ka autori taustauuringud on olnud üsna põhjalikud. Oletan, et tean Skandinaavia mütoloogiast rohkem kui keskmine inimene, aga ometi ei märganud ma ühtki häirivat viga. Samas tähendab see ka, et Harris pole välja mõelnud päris oma originaalseid tegelasi, vaid kasutanud ära juba olemasolevat materjali. Siiski on ta jumalatele oma lihvi andnud ja käsitlenud neid nii mõnigi kord veidi teisiti kui traditsioonilistes müütides kombeks (silmapaistvaim näide on Loki).
"Runemarks" on kerge fantaasiaseiklus, mis võib küll pakkuda lõbusat meelelahutust, kuid mille ainus tõeliselt esiletõstev tunnus on temaatika. Samas kahtlemata nauditav kõigile neile, kes peavad ennast Eddade sõbraks.