Reisipäevik: Lyon

Umbes nädal aega tagasi jõudis lõpule mu neljapäevane reis Rhône-Alpes'i piirkonda, kus sai külastatud pealkirjas mainitud kolme linna. Järgnevalt kiire fotoülevaade nähtust ja kogetust.

Lyon

Prantsusmaa suuruselt teine linn (ca 1 783 400 elanikku) sai meie reisiseltskonna peatuspaigaks ja operatiivkeskuseks, kust me iga päev erinevas pikkuses retki ette võtsime, et siis õhtuks naasta oma lakoonilisse, kuid odavasse ühetärnihotelli.

Hôtel de Bretagne, selline ta on. Ütleme nii, et pärast oma ühikatoa esmakordset nägemist ei uskunud ma, et võiks olla veel väiksemat elamispinda. Mis tõestab veel kord, kui mõttetu on taotleda täielikku empiirilist teadmist mistahes küsimuses.
Esimesed kaks päeva tiirlesimegi me Lyoni kesk- ja vanalinnas.

Kohe hotelli lähedusse jäi Saint-Nizier' kirik, mille ehitamine kestis 14. sajandist 16. sajandini. Samal kohal oli varem olnud kolm erinevat sakraalehitist, mis kõik olid langenud vägivallaaktide tagajärjel, mauride tegevusest kuni hugenottide mässuni välja.

Liikudes edasi üle Saône'i vanalinna poole, avaneb järgmine vaade:

Mäe otsas paistab Notre-Dame de Fourvière'i basiilika ja sellest paremal Lyoni telemast, mis on Eiffeli torni ülaosa vähendatud koopia.
Lubatagu mul siinkohal avaldada nördimust ilmaolude suhtes, mis tingisid pildistamisel ühtlaselt halli ja monotoonse tausta.

Jõe kallastel võib prantsuse suurlinnade parimate traditsioonide vaimus kohata bukiniste elik vanaraamatukaupmehi.
Vanalinn ise koosneb väikesest kvartalist kitsastest tänavatest, mida ääristavad peamiselt kohvikud ja suveniiripoed. Majade ansambel iseenesest ei ole nii märkimisväärne kui Tallinnas või Toursis. Pigem on atraktsioonideks arvukad kirikud.

Cathédrale Saint-Jean, valminud 1476. aastal, on Lyoni peapiiskopi residents (prantsuse katoliku kirikuga mitte kursis olevatele olgu öeldud, et Lyoni peapiiskop määrati 1079. a paavsti ediktiga primaadiks, mistõttu ta valitseb kõigi teiste Prantsusmaa peapiiskoppide üle).

Üks vähestest astronoomilistest kelladest Prantsusmaal. Pärineb 14. sajandist.

Notre-Dame de Fourvière. See basiilika rajati 19. sajandi lõpul erainvestorite rahadega. Traditsioonilistest prantsuse pühakodadest erinevalt on Fourvière romaani-bütsantsi segastiilis, mis seletab ka tavalisest märksa rikkalikumat interjööri. Kiriku all on ruumikas krüpt, kus muuhulgas on välja pandud kõigis Euroopa keeltes salutation angélique:

Katedraali kõrval asuvalt vaateplatformilt võis imetleda rõhuvalt pilvise taeva all mäenõlvale surutud Lyoni.

Siin on näha Saint-Jeani katedraal, Saône'i jõgi ja tagapool Place Bellecour demonteeritava vaaterattaga.

See suur kaarduva katusega hoone on Lyoni ooperimaja. Näha on ka raekoja kullatud tornid.

Pean mainima, et suurema osa Lyoni lasnamäelik nägu ei jätnud mulle eriti sümpaatset muljet. Võib-olla tulenes see osaliselt ka halvast ilmast.

Kirikutetuuri lõpetuseks sai külastatud elegantset Saint-George'i kirikut.

Lisaks kirikutele on Lyonil aga pakkuda ka arvestatav kogus Rooma-aegseid varemeid, kuna linn asutatigi roomlaste poolt 43. a. e. Kr (endise gallide kindluslinna Lugdunumi asemele).

Amfiteater, mis mahutas omal ajal kuni 10 000 pealtvaatajat. See ehitati 17-15 e. Kr. keiser Augustuse käsul.

Termid.

Lyoni all-linnas väärivad äramärkimist kaks väljakut. Alustame Place Bellecourist, mis on Euroopa suurim avatud linnaväljak.

Väljaku keskel on Louis XIV ratsamonument:

Eriti vedas meil vaaterattaga, millelt avanes Lyonile suurepärane vaade.

Ratas ise oli selline:

Vedas aga sellepärast, et juba järgmisel päeval võeti see maha:

Teine huvitav väljak on Place des Terreaux, Lyoni raekoja asukoht.

Pilkupüüdev Fontaine des Terreaux on ei kellegi muu kui Frédéric Auguste Bartholdi enda kätetöö (paremini tuntud kui Vabadussamba autor).

Raekoda ise pärineb 17. sajandist ja on märkimisväärne oma 53-kellalise ansambli poolest, mis on üks Euroopa suurimaid.

Palais de la Bourse ehk börsihoone:

Credit Lyonnais' peahoone ülijuugendlikud valgustid olid liiga lahedad, et mitte pildistatud saada:

Lyoni tänavalaternad:

Ma olen märganud, et igas suuremas linnas on isemoodi originaalitsevad laternad. Nagu mingi linna identiteedi ja omapära demonstratsioon. Naljakas.

Võtan nüüd natuke puhkust ja jätkan Annecy ning Genfiga järgmisel korral.