Kangelastest, prantslastest ja muust

Ameeriklane, flaamlane ja valloon lähevad kõrtsi. Igaüks tellib endale klaasi oma lemmikjooki. Ameeriklane tühjendab oma brändiklaasi ühe pika sõõmuga, viskab klaasi õhku, tõmbab äkki revolvri välja ja purustab klaasi hästi sihitud kuuliga. Flaamlane ja valloon vaatavad teda üllatunult ja küsivad, et miks ta nii tegi. Ameeriklane vastab: "Meie maa on nii jõukas ja seal on nii palju klaase, et me ei pea kunagi kaks korda ühest klaasist jooma." Seepeale joob flaamlane ka ruttu oma kalvadose ära, viskab klaasi õhku ja laseb selle ameeriklase revolvriga puruks, teatades uhkelt: "Ka meie maal on nii palju klaase, et me ei pea kunagi kaks korda ühest klaasist jooma." Valloon joob oma odava õlle rahulikult lõpuni, siis võtab ameeriklase revolvri ja laseb flaamlase maha. Ameeriklane on šokeeritud ja pärib, et millest selline tegu? Valloon seletab: "Meie maal on nii palju flaamlasi, et me ei pea kunagi kaks korda ühe ja sama seltskonnas jooma."


Klassikaline Belgia huumor. Mõni on seda kindlasti juba kuulnud. Miks ma seda mainin? Sest eile rääkis seda üks prantslane ja mul oli rõõmus äratundmismoment.
Hetkeolukorra kokkuvõtteks sobib Remarque'i tsiteerida: läänerindel muutuseta. Streik jätkub ja lõppu ei paista. Isegi eestlasest erasmuslane hakkab muutuma kergelt rahutuks, sest tagantjärele kuhjuvate järeltundide arv aina suureneb ja õppelepingu lõpp läheneb proportsionaalselt.

Heroes
By Tim Kring

Selle blogi peateema ehk siis eskapismi juurde tagasi pöördudes - nagu sissekande pealkirjas näha, tahan teha juttu seriaalist "Heroes". Miks praegu? Sest käesolevalt viimane episood (olgu, 21. pole ma veel näinud; jutt käib episood 20-st pealkirjaga "Cold Snap") märgib minu jaoks kindlalt vahepeal hajunud kvaliteedi naasmist. Mine võta kinni, kas tegemist on tõepoolest fännide poolt jumalaks kuulutatud Bryan Fulleri tagasipöördumisega või millegi muuga.
Esimene point, mille ma tahaksin kirja saada, on järgmine: "Heroes" tegi endale karuteene äärmiselt geniaalse esimese hooajaga. See oli kõrgem kunst telesarja vormis. Kui nad edasi nii võimsalt ei suutnud jätkata - mis on kindlasti osaliselt seotud teatud kurikuulsa streigiga - siis paljud lõpetasid selle jälgimise. Samas on "Heroes" minu arvates olnud jätkuvalt huvitavam kui suur enamus teisi sarju, ja kannatab tõsiselt ainult võrdluses iseendaga oma algusaastal. Mul on äärmiselt hea meel, et NBC otsustas sarja mitte katkestada. Olen kindel, et kangelaste areng jätkub positiivses suunas ja neljas hooaeg tuleb veelgi parem kui teine ja kolmas.
Mis teeb siis "Cold Snap"-ist n.ö. "vana hea" Heroes'i episoodi? Minu jaoks on siin tegemist paljude komponentide koosmänguga: on olemas tõsine pealiin (Tracy ja Rebel), tegelasi uuest küljest näitav kõrvalliin (Angela on hirmul ja põgeneb), humoorikas kõrvalliin (Hiro, Ando ja Matt Parkman Jr) ja traagiline kõrvalliin (Matt ja Daphne). Antakse lahendus mõnele varem püstitatud küsimusele (mida näiteks "Lost" peaaegu kunagi ei tee) - saame teada, kes on Rebel.

Kaks tegelast saavad ootamatult surma. Ma pole küll kunagi olnud tegelaste kergekäelise tapmise fänn, aga ma tean, et sellisel käitumismallil on oma toetajad (köhh-G. R. R. Martin-köhh). Ning mõlemad visuaalselt vaimustavates stseenides. Kokkuvõttes - on olemas emotsioone igast spektrist, on üllatusi, sündmusi arendatakse edasi, vapustavad eriefektid (kui tsiteerida "Malevat"). Minu jaoks on just see emotsioonide osa kõige olulisem, ja seda näidatakse selles episoodis kõigis süžeeliinides (isegi Hiro omas). Emotsioonid annavad tegelastele elu ja omapära ja ehitavad lugu. "Heroes" oli oma parimail aegadel just nimelt draama, mitte seiklusjutt. Sari, mis keskendus kangelaste siseheitlusele vahest isegi rohkem kui omavahelisele võitlusele.
Televaatajad, olge natuke kannatlikumad. Ärge andke nii kiiresti alla, üritage oma muljed konteksti asetada. "Heroes" on endiselt telesarjade seas hea valik, kuigi mitte nii ülihea kui esimesel hooajal. Ja potentsiaali endisele tasemele tõusta on. Kõvasti.