A Touch of Destiny

"If one does not attach himself to people and desires, never shall his heart be broken. But then, does he ever truly live?"
- Lu Yan

Suvi jätkub ja mul on tunne, et ma ei jõua ealeski tehtud kõike, mida ma tahaksin. Jaapani aia plaanid on hetkel stoppseisus, kuna ilmnesid probleemid veevärgiga (tiigile tuleb kaevata korralik äravoolutoru, mis tähendab ekskavaatori kutsumist). Vähemalt on mul piisavalt lugemist terveks suveks ja pooleks sügiseks. Ent lubatagu mul siinkohal lühidalt käsitleda hiljuti nähtud filmi "Keelatud kuningriik".

Forbidden Kingdom

Film, kus mängivad koos Jet Li ja Jackie Chan, peaks juba iseenesest erandlikuna tunduma. Mindki tõi kinno just see fakt (ja muidugi tõsiasi, et tegu on idamaid kujutava linateosega). Mis puutub Vana-Hiina kultuuri tõetruusse kujutamisse, siis ilmselt polnud see eriliseks prioriteediks (ehkki ma pole ekspert). Siiski kohtasin tuttavaid kontseptsioone nagu viide Surematutele Saartele ja muidugi Ahvikuninga tegelaskuju, muide äärmiselt värskendav tüüp, kes tuletas meelde, et iseenda leidmist, kättemaksu ja muid Hollywoodi lemmikteemasid ei peaks kogu aeg nii tõsiselt võtma.
Sisust lühidalt: kung-fu filmide austaja Jason (Michael Angarano) satub Vana-Hiinasse, kus tal tuleb tagastada salapärane sau selle õigele omanikule. Üsna pea kohtab ta kaaslasi, kes teda teel aitavad - Surematut võitlejat Lu Yani (Jackie Chan), Vaikivat Munka (Jet Li) ja orvust rändlaulikut Pääsukest (Yifei Lu). Lugu on iseenesest lineaarne ja lihtne, kuid mõjub võimsalt tänu mitmetele elementidele. Kung-fu filmi jaoks sisaldab "Keelatud kuningriik" üllatavalt palju sügavmõttelisi tsitaate. Neid pole ju filmidesse raske lisada, kuid et nad ka kontekstis esile tõuseksid ja vaatajale mõjuksid, tuleb väheke vaeva näha. Siin oli seda ilmselt tehtud. Loomulikult ei puudu ka huumor, mis on vastavalt näitlejate kvaliteedile hästi esitatud.
Eraldi väärib äramärkimist lausa suurepärane filmimuusika, mille autoriks vanameister Harry Gregson-Williams. Seekord on ta põiminud sisse idamaiseid teemasid, mis tunduvad tema puhul ootamatud, ent siiski on tunda võimas gregsonwilliamslik joon.
Minu arvates sobibki selle filmi üldiseks iseloomustamiseks kõige paremini Ahvikuninga hoiak. Kõik filmid ei pea alati olema marutõsised ja elumuutvalt sügavmõttelised. "Keelatud kuningriik" pakub head meelelahutust oma efektsete võitlusstseenide ja omapärase huumoriga, ning loomulikult lõbustab kõiki, keda paelub idamaade õhustik.

Muuhulgas pani selle filmi vaatamine mind mõtlema, millel põhinevad üldiselt linateostele määratud vanusepiirangud. "Keelatud kuningriik" oli märgitud perefilmina, kuid vägivalda seal igatahes jätkus (kung-fu film ju). Soolikad ei lennanud ja verd oli kasutatud vähe, seda muidugi - aga kellegi pikalivirutamise või kõri läbilõikamise akt jääb ju sellegipoolest samaks. Miks arvatakse, et lastele nn. "veretu vägivalla" näitamine on kuidagi positiivsem? Kas see ei juuruta arusaamist, et samasugust teguviisi võib päriselus korda saata ilma õudsete veriste tagajärgedeta? Leian, et säärane seisukoht on pehmelt öeldes selgrootu - kas keelame väikelastele üldse vägivalla vaatamise või siis näitame neile selget tõtt, seda, mis kaasneb inimesele vastu nägu andmise või mõõga kõhtu surumisega, et oleks vähemalt hoiatav element. Vahepealne ebalev variant, mis praegu käibel on, on tootnud vägivallaga harjunud põlvkonna, kes ei pea seda üldse eriti šokeerivaks või ohtlikuks, saati siis veel eemaletõukavaks. Tänapäevases läänelikus kontekstis on see taunitav olukord.

P.S. Hakkasin blogile pilte lisama. Äkki on nii huvitavam ja värvikam. Ilusam igatahes.