Welcome to Rapture

"Is a man not entitled to the sweat of his own brow?
No, says the man in Washington, it belongs to the poor.
No, says the man in the Vatican, it belongs to God.
No, says the man in Moscow, it belongs to everyone."
- Andrew Ryan, creator of Rapture

Sünnipäevale järgnenud päevil (s.t. tööst jäänud vabal ajal) tegelesin ma peaasjalikult Bioshocki-nimelise ulmeshooteriga. Pean märkima, et jutud sellest kui esimesest arvutimängust, mida võiks arvata kunstižanri alla, on ehk veidi liialdatud, kuid mingi iva neis tõesti on. Kohati tekib mängu läbides mulje, nagu oldaks sukeldumas mõnda artdekoo maali.
Bioshock asetab mängija aastasse 1960 keset teadlaste loodud veealust linna Rapture'i. Seal pole Andrew Ryani loodud ühiskond kulgenud kuigi idüllilist rada - geenimutatsioonide üleküllusest hullunud teadlased on linna ainsaiks asukaiks. Peategelase Jacki ülesandeks saab leida linnast väljapääs, ent peagi kistakse ta Rapture'i elanike vahelisse võimuvõitlusse ja temast saab malend põnevas intriigidemängus, mida saadab õõvastav alatoon ja usutavalt kujutatud 60-ndate retroõhustik.
Et Rapture'i ohtlikus maailmas ellu jääda, peab Jack kasutama mitmesuguseid relvi - nii tavalisi revolvreid ja kuulipildujaid kui ka neidsamu geenimutatsioone, mis on linna teised asukad verejanulisteks koletisteks muutnud. Just plasmiidid muudavadki mängu omanäoliseks. Vastaseid põletada või neile telekineesi abil esemeid kaela kukutada - valik on sinu. Kombinatsioone on palju ja need kõik pakuvad läbi mängu piisavalt pinget. Ka tavarelvade valik on suur ja oma lemmiku leiab siit vast igaüks, vahet pole, kas tegemist on püstolikangelase või snaipriga.
Bioshocki ikoonideks on ilmselt saanud Big Daddy ja Little Sister. Seda loomulikult põhjusega. Mulle küll ei meenu ükski veel originaalsem kontseptsioon. Ka Sisterite päästmises-hukkamises seisnev moraalne valik pakub esialgu pinget, ehkki ähvardab lõpupoole muutuda mehhaaniliseks protsessiks.
Ülimalt tr00 (excuse the 1337speak) aspekt mängust on Rapture'i ideoloogiline taust, milles leidub vihjeid Orwellile ja Ayn Randile. Kohe näha, et tagataust ei jää lihtsalt kahvatuks raamiks, nõrgaks ettekäändeks tulistamisele, vaid seob pigem Bioshocki erinevad elemendid ühtseks nauditavaks tervikuks. Sellele lisavad vürtsi läbi mängu laiali pillatud raadiopäevikud, mis on muide nagu kogu mängu tekst suurepäraselt linti loetud.
Bioshock on kahtluseta üle pika aja üks parimaid mänge, mis minu kätte sattunud.

Black Sun Rising
Celia Friedman

Teise asjana teeksin juttu Celia Friedmani teosest "Black Sun Rising". Tegemist siis suhteliselt vähetuntud dark fantasy'ga, mis viib lugeja Maa satelliitplaneedile Ernale. Sealsed kolonistid pole juba aastatuhandeid emaplaneediga ühenduses olnud ja ühiskond on läinud oma rada, unustades enamiku tehnoloogilisi imesid. Ernal on üks suur erinevus meile tuttavast Maast - nimelt valitseb seal loodusjõud nimega "fae", miski, millele annavad elu ja võimu inimeste hirmud ja ootused. Paljud inimesed üritavad seda oma huvides ära kasutada, kuid tumeda jõu kõiki saladusi ei tunne keegi.
"Black Sun Rising" tutvustab meile triloogia peategelasi: preester Damien Vryce'i, adept Cianit ja salapärast Gerald Tarrantit. Viimane on vast kõige omanäolisem, kujutades endast midagi vampiirisarnast, kuid ometi teistsugust; et tema olemus on tähtis osa teose sündmustikust, ei hakka ma siinkohal pikemalt lahkama. Ent ka Damieni ja Ciani siseheitlused pakuvad kohati mõnusat pinget ja osad kõrvaltegelased, nagu sorts Senzei Reese ja rakh Hesseth, on väga õnnestunud. Ning muidugi on see dark fantasy. Seda rolli täidab teos suurepäraselt. Peategelased on pidevalt pealtnäha lootusetus ja väljapääsmatus olukorras. Kui ka tekib pingeleevendusi või helgemaid momente, keerab autor need kiiruga pea peale. Siiski ei mõju teos masendavalt. Pigem toob raske olukord välja peategelaste parimad omadused, eriti lootuse ja ustavuse. Mind jäi painama päris mitu küsimust, kahju, et triloogia teisi osi on Eestis ilmselt raske leida. Raamatukaupmeestest on ütlemata õel tuua sisse triloogia esimene osa, kuid selle järgi mitte..