The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee

07 juuni 2011

We should forgive our enemies, but not...

Before They Are Hanged
Joe Abercrombie

"The First Law" triloogia teine osa jätkab sama küünilises vaimus kui esimene, nagu võib aimu anda pealkirjas kasutatud Heinrich Heine tsitaat. Bayaz oma värvika saatjaskonnaga jätkab teekonda läbi ohtliku kõnnumaa, mille eesmärki ta ikka veel enda teada hoiab. West saadetakse põhja, võitlema Bethodi karmide barbarite vastu oskamatu, ent enesekindla kroonprints Ladisla juhtimise all. Glokta saadetakse vaenlasest ümber piiratud Dagoska linna, kus tal tuleb avastada reetur enne, kui lõunalased üle müüride ronivad. Threetrees juhib Logani endised kaaslased Uniooni poolele, lootes Bethodi hirmuvalitsusele lõppu teha.
Esimeses osas tuvustatud intrigeerivaid tegelasi arendatakse edasi uutes ja ootamatutes, ent siiski loomulikuna näivates suundades. Eriti Bayazi kambas, keda liidavad ühte vaenulik ümbrus ja teekonna raskused, ja eriti Jezali puhul, kelles lugeja võib hakata nägema tõelise kangelase võrseid. Glokta jätkab oma vaevalist teekonda antikangelase ja kangelase piirimail. Mõnikord tahab lugeja talle kaasa tunda, ent järgmisel hetkel näib, et tema jaoks pole mingit lootust. Läbi teose on siiski pillutatud piisavalt momente, mis lasevad paista Glokta paremal poolel. Säilib võimalus, et temagi lunastab oma teod. Abercrombie kombineerib karakterite psühholoogilise arengu meisterlikult süzee ootamatute pöördepunktidega, maalides meile tegelastest paeluva pildi ning samas andes edasi vajalikku informatsiooni. Nelja võrdset süzeeliini korraga edasi viia pole lihtne ülesanne, eriti veel nii, et ükski neist lugeja jaoks oma lumma ei kaotaks. Siin aga on kõik neli võrdselt nauditavad ning kaasakiskuvad. Üle kõige valitseb loomulikult Abercrombie küüniline must huumor. Tegu on väärilise jätkuga kirjaniku esikteosele "The Blade Itself", mis kiirendab tempot ja muudab kõik huvitava veelgi huvitavamaks, tutvustades ka mitmeid uusi ja meeldejäävaid kõrvaltegelasi (palgasõdur Cosca on parimaks näiteks). Kohustuslik kõigile, kellele meeldib dark fantasy. Iseenesestmõistetav neile, kellele meeldis "The Blade Itself".

Kommentaare ei ole: