The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee

10 juuni 2011

Tere, fantaasia-naturalism!

"A big book is like a serious relationship; it requires a commitment. Not only that, but there's no guarantee that you will enjoy it, or that it will have a happy ending."
-
Mick Foley

Last Argument of Kings

Joe Abercrombie

Abercrombie "First Law" triloogia viimane osa on ühest küljest küll igati loogiline jätk esimesele kahele, ent suudab siiski üllatada. Üllatada lihtsalt sellega, kui kaugele autor oma küünilisuses läheb. Minu lugejakogemuses ei leidu teist fantaasiaromaani, mis looks maailmast sedavõrd rusuva ja trööstitu pildi. Isegi George R. R. Martin jääb siin Abercrombiest maha. Zanriväliselt võiks seda võrrelda ehk Franz Kafka maailmadega või mõningate naturalistidega (Flaubert et al).
Aga võtame siis sisu lühidalt kokku: maag Bayazi eepiline retk Seemne järele kukkus läbi ja tema reisiseltskond on lagunenud. Jezal üritab sõjamehekarjäärist loobuda, et elada koos oma armastatuga, Logen pöördub tagasi põhja, kus tal on veel arveid klaarida ja Ferro jätkab oma kättemaksuteekonda. Samal ajal on Uniooni kuningas suremas, käib võimuvõitlus aadlike seas ja ka Inkvisitsioonil on oma huvid mängus, mis tähendab, et kõigi poolt armastatud Superior Gloktal on käed-jalad tööd täis. Nagu sellest veel vähe oleks, hakkavad talupojad mässama ja lõuna poolt lähenevad fanaatiliste Gurkhide hordid eesotsas hirmuäratavate Sööjatega.
Kolmas raamat keskendub ehk rohkem süžeele ja otste kokku tõmbamisele kui tegelaste arendamisele. Siiski võib ilma suuremaid üllatusi rikkumata öelda, et see on täiesti taotluslik. Kogu areng, mis peategelased eelnevais teostes läbi tegid, ei vii neid tegelikult alguspunktist kuigi palju kaugemale. Mis küllap ongi üsna realistlik, arvestades lühikese ajaperioodiga. Inimloomuse muutumine on pikaldane protsess. Samas on teose lõpplahendus nii üdini mustades toonides, et sealt on raske leida kasvõi üht väikest lootusekiirt. Põhimõtteliselt kõigi tegelaste jaoks peale ühe (ja ka see on vaieldav) lõpevad sündmused väga halvasti. Abercrombie näib olevat loonud sünge maailma musternäidise, musta tökatise tõmmise, millest oleme seni näinud vaid lahjendatud variante. Ehkki teos on kirja pandud väga hästi (eriti peab kiitma lahingustseene, mida on ohtralt), kohal on vana hea Abercrombie huumor, teravad dialoogid ja oskuslik karakteriseering, jäi mul sellest lõpplahendusest justkui halb maitse suhu. Ma ei nimetaks seda isegi pettumuseks. See oli lihtsalt raske löök minu lugejaootustele ja nii oligi see ilmselgelt planeeritud. Ma nimetaksin seda teost Ebamugavaks suure algustähega, eriti neile, kes on oma maailmavaate poolest pigem optimistid. Ja tõenäoliselt välistas Abercrombie lõppmäng ka selle, et ma kunagi triloogia uuesti kätte võtaksin. Kaht esimest osa oleks liiga masendav lugeda teades, kuhu kõik need ponnistused lõpuks välja viivad.
Ent kogu selles negatiivses õhustikus peituvad ka mõned nauditavad elemendid. Esiteks kirjanduslikus mõttes - mulle meeldib, kui teos, aga eriti triloogia, lõpeb samamoodi nagu algas.

» Näita spoilerit/sulge spoiler «

Teiseks metatasandil - on päris meeldiv mõelda, et reaalne maailm pole nii julm ja sünge kui Abercrombie oma.
Kas sina suudad "First Law" triloogia seniseid osi arvestades täiesti loogilise, ent siiski mõneti jahmatava lõpu alla neelata? Kui tugev lugeja sa oled? Või pigem - kui vinge küünik? Selle elustiili esindajad võiksid Abercrombie kolmandat teost tõesti oma proovikivina kasutada. Kui suudad "Last Argument of Kings'i" lõpuni välja silmagi pilgutamata läbi lugeda, siis võid end tõesti uhkusega autentseks pessimistiks või küünikuks nimetada.

Kommentaare ei ole: