(Fantaasia)kirjanduse kaitseks

"Fiction reveals truth that reality obscures"
- Raplh Waldo Emerson

Sissejuhatuseks olgu öeldud, et käesoleva teksti ajendiks ei ole ühegi konkreetse inimese sõnavõtt. Pigem ajas mind klaviatuuri taha mingi üldine hoiak või suhtumine, mille kaasaegne ühiskond (nii vanad kui ka noored) on fantaasiakirjanduse suhtes võtnud. Ehkki viimase tõuke võisid anda H ja A =)

Aga asume asja iva juurde. Fantaasiakirjandusest rääkides olen palju kohanud seisukohti stiilis "see ei ole ju päris kirjandus". Need seisukohad jagunevad laias laastus kaheks. Annan oma parima, et neid fenomene kirjeldada ja seletada, nii palju kui mul on õnnestunud neid mõista - ja ehk ka näidata veidi selgemalt, miks ma neid mõtteid paljuski ekslikeks pean.

1. Muinasjutud on lastele

Sellele järeldusele jõutakse fantaasiast rääkides üllatavalt kiiresti, eriti suhteliselt kirjanduskaugete inimeste puhul. See on ka neist kahest lihtsamini kummutatav. Esiteks on vale juba terminikasutus - muinasjutt ja fantaasiakirjandus on kaks erinevat žanri. Neil on, tõsi küll, kokkupuutepunkte - sarnasusi motiivides ja temaatikas - kuid muinasjutt on üldjuhul lihtsustatud ja väga kindlapiiriliste kohustuslike elementidega žanr, samas kui fantaasia on üks laialivalguvamaid žanreid üldse. Fantaasiakirjanduse osakonnast võib leida nii seiklus-, armastus-, õudus-, krimi-, kelmi- kui ka psühholoogilise romaani esindajaid. Kuid väära sõnakasutuse taga peidab end suhtumine, et lohed ja maagia ei saa ometi olla tõsiseltvõetavad, et need on kuidagi naeruväärsed ega sobi tõsisele ja asjalikule täiskasvanule. See iseloomustab hästi meie ajastu ülimalt kainet ja teaduslikku inimest, kelle huvid piirduvad vaid materiaalse reaalsusega. Kujutlusvõime ja vaimu tähtsus on langenud tagaplaanile, neid toidavad raamatuist lihtsamini seeditavad filmid. Ent ei tasu liiga hõlpsasti ära põlata pilguheitu teise reaalsusse - sest isegi kõige realistlikum fiktsioon on ju tegelikult autori loodud kunstlik, paralleelne maailm. Need paralleelid aitavad meil luua seoseid loetu ja kogetu vahel ning nõnda ka meie oma maailma paremini mõista. Ursula K. Le Guin on juba lahanud fantaasiakirjanduse rolli selles kogu ilukirjandust hõlmavas poleemikas oma suurepärase esseega "Miks ameeriklased lohesid kardavad?" ("Why are Americans afraid of dragons?"), millega ma suuremalt jaolt nõustun (ning siin pole mitte vähetähtis rõhutada ka seda, et üks fantaasiakirjanduse olulistest rollidest on pakkuda lõõgastust ning meelelahutust - kuid mitte ainult, nagu ma kohe järgmises alapeatükis seletan). Olgu veel öeldud, et fundamentaalselt ei erine fantaasiakirjanduse teine reaalsus muu fiktsionaalse kirjanduse omast, erinevad on ainult detailid. Ja kui me oleme kord juba omaks võtnud, et igasuguse ilukirjanduse lugemine tähendab mingisse mitte eksisteerivasse, s.o. ebareaalsesse keskkonda süvenemist, peaks ka samm fantaasiakirjanduse aktsepteerimiseni olema palju lihtsam. Ent liigume nüüd edasi teise, märksa komplekssema seisukoha juurde, mida kohtab sageli muud kirjandust hindavate inimeste juures:

2. Fantaasiakirjandus ei tungi nii sügavale kui muu kirjandus

Seda väidet uurima asudes tuleb esmalt tunnistada, et mingi fantaasiakirjanduse osa puhul võib ta ka tõene olla. Oluline arv fantaasia alla paigutatavatest teostest kujutavad endast peamiselt kerget meelelahutust. Siin teeb fantaasiakirjandusele karuteene seesama žanriline laialivalguvus, mida eelnevalt mainisin - ühes ja samas osakonnas võib kohata väga erinevaid teoseid. Barbar Conani, Michael Moorcocki või Terry Goodkindi stiilis lihtsat üheplaanilist seiklusjuttu ei saa ometi tõsiselt võrrelda selliste põhjalikult inimmõistust ja -suhteid lahkavate portreedega, nagu võime kohata Robin Hobbi, Mark Charan Newtoni või Graham Joyce'i juures, ainuüksi selle põhjal, et neis kõigis on juttu ka lohedest või maagiast. Ehk on ka selle seisukoha juures siiski killuke vastumeelsust üleloomulikkuse suhtes - või pole lihtsalt ette tulnud tutvust mõne "tõsisema" autoriga. Eelpoolmainitud kirjanike (ja neid on kindlasti veel) teostes leiame sama terviklikud, usutavad, keerulised ja mitmeplaanilised tegelased kui mistahes Zola, Tolstoi või Flaubert'i lehekülgedelt. See, et juures on ka fantastilisi elemente, ei tähenda, nagu ei võiks jutus peituda sügavamaid mõtteid. Isegi kui neid elemente üleliigseteks pidada. Kas on lõppude lõpuks vahet, kes on tegelane füüsiliselt või väliselt - inimene, haldjas, päkapikk või lohe - , kui me suudame tema mõtteid ja käitumist mõista, temaga samastuda, märgata tema loos samu tõdesid, mida ehk isegi oleme pärismaailmas mingil tasandil adunud?

Loomulikult võib selle seisukoha taga peituda palju laiahaardelisem veendumus, et ilukirjandus üldiselt ei suuda pakkuda seda, mida näiteks juurdlev ja arutlev, nn "filosoofiline kirjandus". Sellest, mis teeb just ilukirjanduse ainulaadselt väärtuslikuks, on teoreetikud väga palju rääkinud ja siin on ainest terveks uueks sissekandeks. Ent mainin siin lühidalt küsimuse üht tahku, mis ehk konkreetse teemaga kõige paremini haakub. Filosoofiline kirjandus ja ilukirjandus käsitlevad tegelikult tihti samu probleeme ja küsimusi, ent lähenevad neile erinevalt. Esimene ründab teemat metoodiliselt ja sokraatiliselt, üritades seda mõistuslikult, loogikast lähtuvalt lahti seletada. Sellest lähenemisviisis võib isegi näha midagi hägusalt teaduslikku. Filosoofilised tekstid lähenevad probleemile otse, ilma vahefiltrita. Ilukirjandus aga kasutab teist levinud õpetamisviisi: siin seletatakse teema lahti näitlikult, läbi allegooria ja paralleeli. Väga sageli võib see lähenemine viia isegi sügavama mõistmiseni, kuna ilukirjandus rõhub meie oma kogemustele ja mõtetele, üritades luua resonantsi lugeja ja autori vahel. Kui filosoofiline kirjandus lahkab inimhinge nagu kohtuarst, kainelt ja objektiivselt, siis ilukirjandus maalib sellest pildi, mis võib meid puudutada palju tõhusamalt. Oma subjektiivsuses ja fiktiivsuses võib see tõelusele ehk lähemalegi jõuda, sest tegelikult loob ju iga inimene endale oma reaalsuse.