Body found floating by the docks..

The Blade Itself
Joe Abercrombie

Ei, see pealkiri ei ürita seletada käesoleva blogi pikaajalist sissekandepuudust. Tegemist on hoopiski ühe meeldejääva lausega Joe Abercrombie tumefantaasiasaaga "The First Law" esimesest jaost.
"The Blade Itself" on musternäidis viimasel ajal fantaasiakirjanduses vohavast sünguselembusest - kuid selle eest väga stiilne näidis. Abercrombiele tuleb au anda. Ta suutis vanale barbarconanlikule atmosfäärile moodsat vürtsi lisada. Tema teoses domineerivad tugevad tegelaskujud, kes on sobilikult pahelised ja ebakangelaslikud. Lausa niivõrd, et kõige lähemal on traditsioonilisele heerosele teose üks keskseid persoone, barbar Logen Ninefingers, kellel on tore hüüdnimi "The Bloody-Nine". Eriti huvitavat kontrasti pakub ärahellitatud aadlijõmpsikas Jezal, kes peaks justkui olema rüütellikkuse kehastus. Ent teose intrigeerivaim tegelane on minu jaoks kahtluseta inkvisiitor Sand dan Glokta, kes äratab jutustuse erinevates osades vaheldumisi nii jälestust, põlgust, kaastunnet kui ka lugupidamist. Tõenäoliselt on tegemist ühe kõige läbimõelduma ja mitmetahulisema tegelaskujuga viimase aja fantaasiakirjanduses. Ka kõrvaltegelaste read on muljetavaldavad, eesotsas sümpaatse major Westi, omapärase Dogmani ja salapärase maag Bayaziga.
Süžee jääb mingil määral tegelaste varju ja esimene raamat näib pigem järgnevatele sündmustele tausta ehitavat. Pealiinile näib olevat kõige lähemal Logen, mistõttu ta jätab ka peategelase mulje, ehkki eelmainitud kolmele on pühendatud enam-vähem sama palju leheküljeruumi. Maailma võimsaim maag Bayaz kutsub Logeni enda juurde ning tal näib kurikuulsa barbari jaoks oma plaan varuks olevat. Tõenäoliselt seisneb see julma türanni Bethodi vastu võitlemises, kes Bayazile just liiga sümpaatne ei ole. Bethod, kellega ka Logenil on juhuslikult isiklik kana kitkuda, on aga terve Põhja oma verisele valitsusikkele allutanud, nii et maagi ülesanne pole kergete killast. Ehkki ka Unioon kavatseb Põhja kuninga vastu sõtta asuda, näib üsna kahtlane, kas nende kehklev ja pikast rahuajast uinutatud musketärikultuur ikka saab Bethodi tõhusalt brutaalse filosoofia vastu. Oodata tasub hulganisti intro- ja retrospektiivseid sisemonolooge, paari meisterlikult esitatud lahingut ning rohkem piinamisstseene, kui ma seni üheski teises teoses näinud olen. Ärge aga sellest kirjeldusest ehmuge, sest ehkki vägivald lokkab, on kõik esitatu siiski hea maitse piirides ning autor vaatleb seda oma tegelaste silme läbi pigem eemaloleva irooniaga. Väärt lugemine kõigile fantaasiakirjanduse sõpradele, aga maagilised elemendid on piisavalt vähemärgatavad (loe: kõik peale paari üksiku Abercrombie maailmas peavad võlukunsti puhtaks ebausuks), et teost võiks soovitada ka fantaasiafoobia all mitte kannatavale tavalugejale.