Kodu poole teel

Homme samal ajal peaksin ma olema juba Lätis. Ja õige pea Tallinnas.
Prantsusmaalt lahkudes valdavad mind vastakad tunded. Ühest küljest on kahju, et see ainulaadne kogemus on nüüd lõpule jõudmas, ja Orléans jõudis mulle selle aastaga juba päris koduseks muutuda. Käisingi täna natuke linnas ringi, lihtsalt selleks, et erinevate kohtadega hüvasti jätta. Loire'i kaldad, Les Carmes, Antidote ja McEwan's. Eriti viimane sai sel poolaastal peaaegu teiseks koduks, seal oli hea koos rahvusvahelise seltskonnaga jalgpalli vaadata, rääkimata muhedatest omanikest. Ja Guinness on endiselt ainus õlu, mida ma juua suudan. Mis ma öelda oskan, Orléansis on seda "kultuurse väikelinna" hõngu, mis Tartugi nii toredaks muudab. Tallinn ei suuda selles osas päris võistelda, jääb natuke liiga suureks ja stressirohkeks.
Teisest küljest, eks see pea neljakuune streik tüütas ikka ausalt öeldes ära küll. Pidev teadmatuses virelemine et cetera. Ülikool oleks võinud rohkem õpilastega suhtlemisega tegeleda ja neid sagedamini toimuvast informeerida. Selle asemel jäeti kõik omapead, kes asjaga kursis tahtis olla, see pidi igal õppejõudude koosolekul kohal käima. Ja loomulikult on tore jälle eestikeelsesse keskkonda tagasi tulla, rääkimata perest, sõpradest ja lemmikloomadest, kellest ma siiski puudust tundsin.

Toakoristuse kontroll on siinmail ikka väga lõdva tasemega võrreldes Tartuga. Eelmise kevade Tartu Üliõpilasküla kogemust meenutades küürisin ma oma tuba kolm päeva järjest. Siis tuli tädi ja vaatas kaks minutit toas ringi. Ja ütles, et väga hea. Ma olin peaaegu pettunud, et ta ei tahtnudki imetleda kõiki mu raske töö vilju.

Sel suvel on mul palju, mida oodata, nende seas folk, DnD, Warhammeri turniir, palju huvitavat lugemist ja Battlestar Galactica lauamäng! Seda viimast mõtlesin ma alguses juba siin olles tellida, aga raha jäi väheks. Ilmselt tuleb siis see tehing juunikuu palgapäevaks jätta.

Kel on soovi mind oma silmaga näha, siis saabun Tallinna Lennart Meri nimelisse lennujaama homme kell 20.20. À Samedi!