Kangelastest, prantslastest ja muust

Ameeriklane, flaamlane ja valloon lähevad kõrtsi. Igaüks tellib endale klaasi oma lemmikjooki. Ameeriklane tühjendab oma brändiklaasi ühe pika sõõmuga, viskab klaasi õhku, tõmbab äkki revolvri välja ja purustab klaasi hästi sihitud kuuliga. Flaamlane ja valloon vaatavad teda üllatunult ja küsivad, et miks ta nii tegi. Ameeriklane vastab: "Meie maa on nii jõukas ja seal on nii palju klaase, et me ei pea kunagi kaks korda ühest klaasist jooma." Seepeale joob flaamlane ka ruttu oma kalvadose ära, viskab klaasi õhku ja laseb selle ameeriklase revolvriga puruks, teatades uhkelt: "Ka meie maal on nii palju klaase, et me ei pea kunagi kaks korda ühest klaasist jooma." Valloon joob oma odava õlle rahulikult lõpuni, siis võtab ameeriklase revolvri ja laseb flaamlase maha. Ameeriklane on šokeeritud ja pärib, et millest selline tegu? Valloon seletab: "Meie maal on nii palju flaamlasi, et me ei pea kunagi kaks korda ühe ja sama seltskonnas jooma."


Klassikaline Belgia huumor. Mõni on seda kindlasti juba kuulnud. Miks ma seda mainin? Sest eile rääkis seda üks prantslane ja mul oli rõõmus äratundmismoment.
Hetkeolukorra kokkuvõtteks sobib Remarque'i tsiteerida: läänerindel muutuseta. Streik jätkub ja lõppu ei paista. Isegi eestlasest erasmuslane hakkab muutuma kergelt rahutuks, sest tagantjärele kuhjuvate järeltundide arv aina suureneb ja õppelepingu lõpp läheneb proportsionaalselt.

Heroes
By Tim Kring

Selle blogi peateema ehk siis eskapismi juurde tagasi pöördudes - nagu sissekande pealkirjas näha, tahan teha juttu seriaalist "Heroes". Miks praegu? Sest käesolevalt viimane episood (olgu, 21. pole ma veel näinud; jutt käib episood 20-st pealkirjaga "Cold Snap") märgib minu jaoks kindlalt vahepeal hajunud kvaliteedi naasmist. Mine võta kinni, kas tegemist on tõepoolest fännide poolt jumalaks kuulutatud Bryan Fulleri tagasipöördumisega või millegi muuga.
Esimene point, mille ma tahaksin kirja saada, on järgmine: "Heroes" tegi endale karuteene äärmiselt geniaalse esimese hooajaga. See oli kõrgem kunst telesarja vormis. Kui nad edasi nii võimsalt ei suutnud jätkata - mis on kindlasti osaliselt seotud teatud kurikuulsa streigiga - siis paljud lõpetasid selle jälgimise. Samas on "Heroes" minu arvates olnud jätkuvalt huvitavam kui suur enamus teisi sarju, ja kannatab tõsiselt ainult võrdluses iseendaga oma algusaastal. Mul on äärmiselt hea meel, et NBC otsustas sarja mitte katkestada. Olen kindel, et kangelaste areng jätkub positiivses suunas ja neljas hooaeg tuleb veelgi parem kui teine ja kolmas.
Mis teeb siis "Cold Snap"-ist n.ö. "vana hea" Heroes'i episoodi? Minu jaoks on siin tegemist paljude komponentide koosmänguga: on olemas tõsine pealiin (Tracy ja Rebel), tegelasi uuest küljest näitav kõrvalliin (Angela on hirmul ja põgeneb), humoorikas kõrvalliin (Hiro, Ando ja Matt Parkman Jr) ja traagiline kõrvalliin (Matt ja Daphne). Antakse lahendus mõnele varem püstitatud küsimusele (mida näiteks "Lost" peaaegu kunagi ei tee) - saame teada, kes on Rebel.

Kaks tegelast saavad ootamatult surma. Ma pole küll kunagi olnud tegelaste kergekäelise tapmise fänn, aga ma tean, et sellisel käitumismallil on oma toetajad (köhh-G. R. R. Martin-köhh). Ning mõlemad visuaalselt vaimustavates stseenides. Kokkuvõttes - on olemas emotsioone igast spektrist, on üllatusi, sündmusi arendatakse edasi, vapustavad eriefektid (kui tsiteerida "Malevat"). Minu jaoks on just see emotsioonide osa kõige olulisem, ja seda näidatakse selles episoodis kõigis süžeeliinides (isegi Hiro omas). Emotsioonid annavad tegelastele elu ja omapära ja ehitavad lugu. "Heroes" oli oma parimail aegadel just nimelt draama, mitte seiklusjutt. Sari, mis keskendus kangelaste siseheitlusele vahest isegi rohkem kui omavahelisele võitlusele.
Televaatajad, olge natuke kannatlikumad. Ärge andke nii kiiresti alla, üritage oma muljed konteksti asetada. "Heroes" on endiselt telesarjade seas hea valik, kuigi mitte nii ülihea kui esimesel hooajal. Ja potentsiaali endisele tasemele tõusta on. Kõvasti.

Leia Mais

Haldjad ja päkapikud uues kuues

"Being neutral does not mean indifferent and unfeeling.
You don't have to kill your feelings. Killing your hatred is enough."
- Geralt of Rivia

Blood of Elves
Andrzej Sapkowski

Nõndaks. Selle arvustuseni jõudmine võttis mul küll aega, aga raamat ise sai tegelikult läbi kahe päevaga. Osalt seetõttu, et ta oli lühikesevõitu (ainult ca 300 lk), osalt seetõttu, et ma neil päevil suurt muud midagi ei teinudki.
Tegemist on Witcheri-saaga esimese osaga ning Sapkowski teise inglise keelde tõlgitud teosega (esimeseks oli lühijuttude kogumik "The Last Wish"). Koletistekütt Rivia Geralt võtab oma hoole alla väikese tüdruku Ciri, kes on lõunalaste kätte langenud kuningriigi ainuke pärija. Geralt usub, et tegemist oli saatuse poolt määratud kohtumisega. Ta tahab Cirit manipuleerimise eest kaitsta, kuid see ülesanne kujuneb raskemaks, kui isegi kogenud Valge Hunt ette näha oskas. Nimelt on Ciri poliitilisel malelaual tähtis figuur ning erinevad võimukad tegelased üritavad teda leida ja oma kontrolli alla saada. Teiseks avalduvad Ciris tugevad maagilised võimed, mistõttu ta satub ka maagide gildi huviorbiiti.
Lisaks Geraltile kohtume ka tema vanade tuttavate laulik Dandilioni, Triss Merigoldi ja Jenneferiga. Neile, kes on tuttavad arvutimänguga, valmistab ilmselt üllatuse Shani mängutulek teose lõpuosas. Tõenäoliselt mängib ta järgnevais osades suuremat rolli.
Neile, kes Sapkowskiga veel tuttavad pole, olgu selgituseks öeldud, et tema stiilis segunevad traditsioonilised muinasjutumotiivid sünge realismi ja musta huumoriga. Eriti silmatorkavad on hästi voolavad ja muhedad dialoogid. Mõned katkendid koosnevadki puhtast dialoogist ilma tegevuste kirjelduseta, mis jätab siis lugeja hooleks tegelaste öeldust välja lugeda, mis parajasti juhtus. See võib kõlada segase või keerulisena, ent on tegelikult väga huvitav ja edukas loovestmise viis.
Võrdluses "Last Wish'iga" jääb viimane minu silmis siiski peale. Ei tea, kas see on tingitud vormide erinevusest (üks on täispikk romaan, teine lühijuttude kogumik) või millestki muust, aga mulle tundus, et ehtsapkowskilik huumor ja omapäraselt kontrastne segu muinasloost ning reaalsusest tuli "Last Wish'is" paremini välja. "Blood of Elves" aga on pikema eepose esikteos ning seetõttu kaotab natuke oma individuaalsest terviklikkusest. Sellest hoolimata ootan kannatamatult novembrikuud, mil inglise keeles ilmub järgmine osa "Times of Anger".

Leia Mais

Reisipäevik: Amboise-Genf

Khm. Jätkan sealt, kus pooleli jäi.

Annecy

Kolmandal päeval viis tunniajane bussisõit meid Lyonist väikesesse Annecy linna Alpide jalamil.

Linn asub Annecy järve kaldal Thiou kanali suudmes. Elanikke on siin ligikaudu 52 000. Nii arhitektuuri kui ka õhustiku poolest erineb ta juba tunduvalt prantsuse sisemaa linnadest, lähenedes rohkem Savoia romaani-germaani segamõjutustega asulatele. Tundub, et turism on Annecy üks peamisi sissetulekuallikaid, sest külaliste vastuvõtmisele on pühendatud suurem osa tillukesest kesklinnast. Pärast kalvinismi levikut Genfi krahvkonnas kujunes Annecyst vastureformatsiooni keskus ja Genfi piiskopi residents - sellest ka kõik need arvukad kirikud.

Järv ja selle teiselt kaldalt paistvad mäed domineerivad kogu linna üle.

Thiou suue, mida ületab Pont des Amours.

Mööda kanali kallast edasi jalutades torkab silma Annecy loss, mis rajati 12.-16. sajandi vahel Genfi krahvkonna käsul.

Vaade lossile järvelt.

Lossini jõudmiseks tuleb siiski ette võtta pikem ronimine mööda järsku mäenõlva.

Lossimäelt avaneb vaade Annecy katustele. Siin on näha mägiküladele iseloomulikku arhitektuuri.

Tagasi Thiou äärde pöördudes jääb järgmisena ette Palais de l'Ile ehk saarepalee, mis oli Annecy maaisanda residentsiks alates 12. sajandist. Hiljem kasutati seda vaekoja ja vanglana. Tegemist on väidetavalt ühe Prantsusmaa enim fotografeeritud hoonega.
Vahemärkus luikede kohta: neid oli seal tõesti palju ja nad õigustasid igati Annecy motot "Ville des Cignes" (luikede linn).

Palais de l'Ile teisest vaatenurgast.

Kuid Annecy vahest kõige omapärasemaks küljeks on kanaliäärsed tänavad:

Lüüs:

Ärgem unustagem ka Annecy arvukaid linnulisi:

Genf

Neljas ja viimane päev meie reisist kulus Genfi külastusele. Lyonist sai sinna sõita kiirrongiga, mis võttis tund aega. Mingit passikontrolli piiri ületamisel küll ei toimunud. Šveitsi-poolses jaamas küsisid kaks ametnikku küll mõnedelt dokumenti, tundus, et suhteliselt suvalise valiku alusel. Meie seltskonnast keegi sellise tähelepanu vääriliseks ei osutunud. Mulle jäi mulje (võib-olla ekslik), et peamiselt kimbutati mustanahalisi või araablasi.

Genfi tänavail kõndides torkab esimese asjana silma, et tegemist on palju jõukama linnaga kui seni nähtud prantsuse asulad.


Genfi järve purskkaev, mis heidab vett kuni 140 m kõrgusele kiirusega 200 km/h ja töötab 24 tundi päevas. Räägi veel raha vastu taevast loopimisest.

Genfi versioon tänavalaternatest.

Saint-Pierre'i katedraal, mille ehitamist alustati 12. sajandil romaani stiilis, aga lõpetati 14. sajandil juba gooti stiilis lihviga. Kõige tuntum on see pühakoda ilmselt Jan Calvini kodukirikuna.

Katedraal on veider selle poolest, et hoone erinevates külgedes võib leida märke väga erinevatest ajastutest, romaani stiilist neoklassitsismini. Rohekas kesktorn pärineb aga koguni 19. sajandist.

Roosaken!

Vaateid Genfi linnale Saint-Pierre'i tornidest:

Genfi-päeva lõuna paiku keeras ilm halvaks ja hakkas vihma sadama. Kahjuks olin unustanud varustada end seks puhuks kilekotiga, nii et pildistamisele tuli lõpp teha. Kaasreisija vihmavarju alt suutsin siiski klõpsida paar pilti ÜRO peahoonest:

Ja ongi selleks korraks kõik.. Järgmisel korral teen juttu Sapkowski teosest "Blood of Elves", mis sai läbi liigagi kiiresti. Lisaks veel uudishimulikele niipalju, et streigi tõttu pikendati kooliaastat 17. juunini ning jäeti ära aprilli vaheaeg. See plaan võtab arvesse streigi jätkumist märtsikuu lõpuni. Kui streik peaks veelgi pikenema, siis leitakse mingi uus lahendus.

Leia Mais