Every Day is Another Betrayal

No lubasin, et postitan sagedamini. Ei tulnud välja. Kas hakkab kujunema mingi muster? Aga mis teha, tööga tuli rohkem tegemist, kui ma arvasin. Nüüd (vist) hakkab puhkus. Hurraa.
Kuigi sisuliselt oli ju väga lõbus lihtsalt turistibussiga Narva sõita, tee peal natuke rääkida, siis tasuta lõunat süüa ja pärast selle kõige eest veel palka + tippi saada. Ehkki neli tundi tagasiloksumist oli ebameeldiv kogemus. Kuid selleks on ju MP3 ja head raamatud olemas.

Täna molbertit ostma. Harjusin teisega kunstikursuse jooksul nii ära, et ei taha üldse enam 90-kraadise laua peal joonistada. Neetud, jälle väljaminek (okei, tegelikult mul praegu rahaprobleeme pole, aga on ju in kogu aeg selle pärast viriseda).

Ma polegi veel kirjutanud jalgpallist. Tegelikult on seekordne turniir pakkunud ikkagi valdavalt positiivseid elamusi, ehkki ma pole kindel, kas mulle meeldib see uus mängumudel, et esimesed 80 minutit ei toimu mitte midagi ja siis viimase 10 minuti jooksul (ja suure tõenäosusega lisaajal) ärgatakse äkki üles. Siiski suutis näiteks Türgi pakkuda palju dramaatilisi momente ja nad olid vist tagasi vaadates üks mu selle turniiri lemmikmeeskondi. Kes oleks osanud arvata?
Muidugi valmistas Prantsusmaa jälle pettumuse. Aga ma pooleldi juba kartsin seda. Domenec on oma aja ära elanud. Hiljutisele MM-ile võis tema stiil veel sobida, aga nüüd.. Muidugi oli ka grupp äärmiselt raske, aga pool ajast jäi mulje, et mitte vastaste tugevus, vaid mingi segadus meeskonnas endas oli väljakukkumise peamiseks süüdlaseks. Mängijad on suurepärased, lausa tähtede meeskond - Ribery, Makelele, Malouda, Vieira jne - aga tulemusi pole, mäng ei sära. Eks see tähenda, et küsimus on treeneris.
Olgu, Prantsusmaa lahkudes oli mu järgmine lemmik Holland. Ilus ründav jalgpall, mida nad alagrupis olid näidanud, tõotas huvitavaid momente ka edaspidiseks. Muide, olen märganud, et väravavaht on reeglina meeskonna hing. Kui väravavaht meeldib, siis reeglina meeldib ka meeskond. Ja van der Sari osas pole ju kahtlust, et tegemist on äärmiselt tegija tüübiga. Ent see, kuidas venelased nad veerandfinaalis välja lülitasid, oli lausa häbiväärne.
Edasi olin Hispaania poolt ja siiamaani läheb selles suunas kõik hästi. Kastellaanid on finaalis, kus tuleb vastu seista sakslastele. Meeskond on neil igal juhul väga tasemel - ründajad ja ründav poolkaitse on Hispaaniale tüüpiliselt maailmaklassist: Torres, Villa ja Güiza, valik on lai. Kuid ka kaitse on sel turniiril end väga heast küljest näidanud, eesotsas muidugi ülikogenud Puyoliga. Ja Casillas on lihtsalt nii neetult hea väravavaht. La Furia Roja!