Prantsusmaa läbi aegade vaadatuim film

Bienvenue Chez Les Ch'tis

INFOMULL
komöödia, 106 min
Pathé Productions 2008
Režissöör Dany Boon.
Osades Dany Boon, Kad Merad, Zoé Félix, Anne Marivin.

Nagu sissekande pealkiri märgib, on tegemist Prantsusmaa kassarekordi omanikuga. Tõenäoliselt tänu sellisele edule on ka juhtunud harv ime - filmi DVD on välja lastud inglisekeelsete subtiitritega, mis võimaldab ka prantsuse keele oskuseta vaatajatel sellest aru saada. Lühike sisukokkuvõte: postitöötaja Philippe Abrams (Merad) siirdatakse distsiplinaarkorras Põhja-Prantsusmaale Nord-Pas-du-Calais' piirkonda, millest tema kodukandis Vahemere rannikul räägitakse tõelisi õuduslugusid. Kohale jõudes märkab mees aga, et seal pole olukord sugugi nii hull: kohaliku postkontori meeskond eesotsas postiljon Antoine'iga (Boon) võtab ta hästi vastu ja peaegi sõbruneb ta oma uute kolleegidega. Ent õnnetuseks ei usu ta lõunasse maha jäänud naine (Félix) sõnagi tema seletustest ja Philippe läheb lihtsama vastupanu teed, hakates talle valetama.

Süzee
On üsna lihtne ja mitte eriti originaalne. Piirkonnast A stereotüüpset ettekujutust omav isik B, kes on pärit radikaalselt teistsugusest piirkonnas C, satub A-sse ja peab seal toime tulema. Peagi avastab ta, et A on sama hea kui C, kui mitte paremgi. Lisaks veel paar komplikatsiooni, et midagi ikka toimuks ka - ja ülejäänud ruum jääb huumori jaoks. Ent tegemist pole lihtsalt naljaga - režissöör/näitleja Dany Boon on ise üles kasvanud nn Ch'tide piirkonnas ja tema missiooniks on selle omapärasid ning karakterit üldsusele tutvustada. Sealjuures oli mulle väga sümpaatne, et tegemist pole traditsioonilise halvustava või naeruvääristava paroodiaga, vaid väga heasüdamliku vaatega ühte unikaalsesse provintsikultuuri. Huumor on sageli keeleline ja seetõttu ehk mitteprantslaste jaoks kohati arusaamatu, aga inglisekeelsed subtiitrid on väga head ja suudavad nii mõnelgi korral sõnademängud üsna hästi edasi anda. Oma kaht põhifunktsiooni - head lõbusat meelelahutust ja Põhja kultuuri tuvustamist - täidab film väga hästi. Lihtne süžee on neile kahele pigem taustaks ja ettekäändeks, ja hea ongi, et ta domineerima ja tähelepanu endale kiskuma ei kipu.
7/10.

Karakterid/näitlejatöö
Kui režissöör ise oma filmides ka tähtsas näitlejarollis on, võib see poleemikat tekitada. Siin see küll ei seganud. Nii Boon kui Merad on oma rollides väga sümpaatsed. Meradi Philippe on filmi keskne ja ka kõige keerulisem karakter: alustab tüüpilise suletud mõtlemisega kontorirotina ja lõpetab märksa avatuma ning elurõõmsama inimesena. Eetilisi sisekonflikte põhjustab ka tema mitte-just-idülliline suhe abikaasa Juliega. Booni postiljon Antoine on samuti mitmetasandiline - heasüdamlik, kuid ehk veidi lihtsameelne mees, kelle nõrk iseloom ja loomupärane pelglikkus teevad temast ema tuhvlialuse, lisaks on tal probleeme alkoholiga. Filmi jooksul kasvatab ta endale siiski märksa tugevama selgroo. Kõrvaltegelased - Philippe'i pere ja Bergues'i postitöötajad - on karikatuurselt lihtsad ja üheplaanilised, ent sellegipoolest hästi esitatud ja võtavad muigama küll.
7/10.

Visuaal
Kuna tegemist on komöödiaga, mille rõhuasetus on mujal, oleks vale kaameratööle liigset tähelepanu osutada. Tõsi ta on, midagi hingematvat film selles vallas ei paku, kuid siiski reedavad suurt eelarvet mõned ootamatult efektsed laiad plaanid (nt. algustiitrid või Antoine'i kellamängu saatev kaader Bergues'i katustest).
5/10.

Heli
Filmimuusikas on kohati päris mõnusaid kohti, eriti just ülalmainitud laiade plaanide ajal. Üldiselt see siiski suurt rolli ei mängi. N.ö. komöödiate klišeeks muutunud "humoorikad" palad - teate küll, need, mis nagu tahaksid öelda, et nüüd kohe juhtub midagi naljakat - võivad aeg-ajalt isegi natuke häirida.
5/10.

Üldmulje
Hea. Just täpselt nii. Ei midagi totaalselt vaimustavat. Kindlasti mitte parim prantsuse komöödia, mida ma näinud olen. Ent samas üdini optimistlik ja positiivne film, mis vedas suu naerule ja jättis sisemusse lihtsalt hea tunde. Selles suhtes õnnestunud. Võiks mõnikord uuesti vaadata küll. Samas ei oleks küll osanud oodata, et see on prantsuse kõigi aegade kõige vaadatum film. Kui ma oleksin seda enne vaatamist teadnud, oleksid ootused ehk olnud suuremad ja oleksin võinud isegi pettuda. Mis demonstreerib jällegi eelarvamustevaba filmivaatamise väärtust.
Paljude arvates oli filmi geniaalseimaks stseeniks see osa, kus Antoine ja Philippe lähevad posti koju toimetama ja selle tegevuse käigus purju jäävad. Minule jälle jättis see väga "keskmise" mulje, pigem ootasin juba, millal see ringi uimerdamine ja lõputu itsitamine lõpeb ja sisukam huumor edasi läheb. Üldiselt on päris raske välja tuua üht lemmikstseeni, film oli pigem tervikuna hea. Võib-olla "võlts Bergues" oli üks meeldejäävamaid.
Üldmulje 7/10.

Valitud lõik: Ch'ti keele kiirkursus