Kummastavad katkendid

The Elephant Vanishes
Haruki Murakami

Nagu lubatud.
"The Elephant Vanishes" on lühijuttude kogumik mehelt, keda meedia kutsub jaapani Kafkaks. Sari kahekümne ringis novelle, mis kujutavad endast põgusaid pilguheite erinevate jaapanlaste eludesse ja mõttemaailmadesse. Olgu öeldud, et toonilt on jutte seinast seina. Mõned, näiteks "Lederhosen", on selgelt lõbusa alatooniga, teised jällegi kantud masendavast ja lootusetuna näivast surutusest. Neis viimastes võib tõepoolest näha paralleele Franz Kafkaga, ehkki depressiivsuse skaalal on Murakami siiski mitu suurt astet madalamal. Elevandikadumise lõpul ei jäänud mind kummitama selline ängistus nagu näiteks pärast Kafka "Protsessi".
Murakami stiil on vahetu ja kummaliselt luuleline, vaatamata sellele, et käsitletavad teemad on suhteliselt proosalised ja argielulised. Erinevad minategelased saavad juba mõne leheküljega oma isikupärase eluvaate ja loogika, mis eristab neid kogumiku teistest protagonistidest. Et novell saab nii kiiresti läbi, siis võib selline hüplemine erinevate vaatepunktide vahel mitme jutukese järjest lugemisel häirivaks muutuda - mõte ei jõua justkui uue tegelasega kohanduda. Mina leidsin, et kõige parem on lugeda umbes kaks-kolm novelli korraga ja siis teha väike paus. Ning stiilist rääkides tuleb teha kummardus kahele tõlkijale. Ma ei oska muidugi võrrelda algmaterjaliga, aga tekst voolab kenasti ja pole vähimatki kunstliku konstruktsiooni maiku. Muidugi on mõlemad jaapani kirjanduse spetsialistid, Jay Rubin lausa Harvardi professor.
Üldiselt tundub mulle, et "The Elephant Vanishes" on võimalik lugeda kahte moodi: esiteks lõbusa, kergetoonilise kogumikuna, mis pakub võimalust piiluda jaapani tavainimese argiellu, teiseks aga märksa tõsisema teosena, mille ridade vahelt võib välja lugeda oma elu mõtestada üritavate tegelaste eksistentsiaalseid otsinguid. Ja enamjaolt ei lõpe need kuigi tulemuslikult. Suurema osa novellide lõpud oleks justkui ära lõigatud. Need katkevad äkki ja sageli rahuldust pakkumata, jättes loo kulminatsiooni lugeja kujutlusvõime hooleks. Arvestades selle motiivi kordumisega muidu nii sõnaosava ja žanriteadliku autori juures, tekkis mul tunne, et see on täiesti taotluslik. Vastused ei ole nii lihtsad, et need võiks lugejale kandikul ette kanda. Pessimist võiks lihtsasti järeldada, et vastuseid ehk ei olegi üldse olemas. Mina eelistan mõelda, et Murakami tahtis, et igaüks leiaks oma vastused ise. Ja sealjuures tuleb pingutada.