The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee

22 juuli 2011

Hurr, Personal

Inimesed ütlevad, et ma ei räägi oma blogis piisavalt palju oma isiklikust elust. Ma ütlen neile, et see on raamatuarvustuste blogi ja mu isiklik elu ei sobiks siia. Selline sissekanne oleks nagu mingi ekstsentriline veidrik. Aga nad ei saa aru, nad ei usu mind. Ma siis demonstreerin, kui kohmakas ja imelik see tunduda võiks.

Suhted on keerulised. See on ilmselt nii hea kui halb, nagu elus ikka. Aga minu jaoks on alati kaks tahku. Esiteks pole ma kindel, mida mõtleb ja tunneb teine inimene. Ja kui ma temast hoolin, siis ma tahaksin seda väga teada või vähemalt aimata. Sellepärast, et ma tunnen soovi aidata oma sõpru ja lähedasi. Ma ei oota selle eest mitte midagi vastu (päriselt ka, kõik inimesed ei järgi eetilist egoismi). Aga ikkagi teeb mulle haiget, kui mind selle eest eemale tõrjutakse. Samuti hakkan ma tavaliselt iga suhtes ette tulevat konflikti üle analüüsima (mida küllap näitab ilmekalt seesama sissekanne). Ning siis on lihtne kaotada perspektiivi. Natukese aja pärast ei saa ma enam aru, kas mul on üldse põhjust muretseda või kujutan suuremat osa endale ette.
Seega. Teiseks, ma pole kindel, kas mul endal on üldse õigus ja kas ma ikka peaks mõtlema neid asju, mida ma mõtlen. Kahtlen oma lähtepunktis ja oma positsioonis. Mis on ju tavasituatsioonis skeptikule ja agnostikule väga kiiduväärt omadus, aga mulle lihtsalt tundub, et siin muudab see asjad pagana keeruliseks.

Kokkuvõtteks. Kui mulle kallitel inimestel on rasked ajad, siis ma olen valmis neid virisemata toetama. Aga kui nad ei lase seda teha? Siis olen ma natuke nõutu. Võin pikapeale isegi rahutuks muutuda, mis, mulle tundub, on väga ebaminulik seisund. Ma tean, et võiksin end rahulikuks sundida. Seda ma oskan. Aga võib-olla pole see eriti mõistlik lahendus. Samas. Alternatiiv on, et võin liiga palju mõelda, mingeid märke üle tõlgendada.

Eriti halb asja juures on see, et ma ei saa kirjutada. See tähendab, ei saa tegeleda loomega. Päris rahuliku ja õnneliku elu juures on ka veidi raske leida ainest kirjutamiseks, aga kui on selline sügavale tungiv probleem, siis see hõivab kõik mu mõtted ega lase keskenduda. Saan ainult mõelda probleemile või siis unustada probleem, tegeledes mingi meelelahutusega.

Aa, kui juba läks isiklikust elust rääkimiseks, siis ma sain tõlkemagistrisse sisse nii Tallinnas kui Tartus. Mõlemas päris esimeste seas, kuigi mul oli vahepeal kergeid kahtlusi. Praegu samas tundub kuidagi kohatu selle üle rõõmustada, või pigem seda välja näidata. Eks ma sisimas heameelt ikka tunnen.
Ja veel, üldiselt on hea, kui lasta oma kirjatööd kellelgi üle lugeda, ja tagasiside on väga väärtuslik (aitäh, H! Ja teine H. Te teate, kes te olete).

Näete nüüd, on ju imelik. Keset raamatuarvustusi siis ootamatult selline asi. Võtab iga lugeja jalust maha. MOTT.
Grand Moff Martin signing off.

Leia Mais

18 juuli 2011

Raamat-ajamasin

How to Live Safely in a Science-Fictional Universe
Charles Yu

HLSSFU (mõnus akronüüm) on mitu asja korraga.
See on ulmežanrisse paigutuv teos, mis mõtiskleb inimese ja aja suhete üle peaaegu proustlikult.
Samuti on see raamat, mida kirjutab raamatu peategelane, seega raamat raamatu sees, ning lisaks kirjutab nimetatud peategelane seda raamatut (või raamatuid) raamatus lausa kaks korda, või lõputu arv kordi, või ainult ühe korra, sõltuvalt sellest, millist ajarännu teooriat pooldada.
Nagu eelöeldu põhjal aimata võib, on see põhjalik, detailne ja väga segadusseajav arutlus ajas rändamise poleemikast ja erinevatest variantidest, mida ulmekirjanduses leida võib.
Alternatiivselt võib HLSSFU olla ka lihtne ja südamlik lugu isast ja pojast ning nende ajatust teekonnast teineteise mõistmisel.
Teose sündmustik leiab aset surnud ringi ehk "time loop'i" sees, mille ajamasinate parandaja Charles Yu ise poolkogemata tekitas, tulistades ajamasinast väljuvat tuleviku-Yu'd. Ringi jooksul mõtiskleb Yu oma töö, pere ja sõprade üle. Viimastest väärivad märkimist tema olematu, ent ontoloogiliselt korrektne koer Ed, ajamasina eneseteadlik ja neurootiline pardaarvuti TAMMY ning Yu ülemus Ted, kes peab end inimeseks, ehkki on tegelikult vaid tarkvara. Selles ning põgusates, ent vaimukates pilguheitudes Yu maailmale on palju äratundmismomente ulmekirjanduse ja -filmide klassika austajaile. Olulisel kohal on ka Yu obsessiivselt hoolitsev budistist ema ning sihikindel geeniusest isa. Yu peresuhete komplekssus ja emotsionaalne värvikus teeks au ka psühholoogilisele romaanile.
Autori sõnul, kes on ühtlasi ka teose peategelane (vähemalt nimed on samad, mis muudab kogu küsimuse sellest, kes, millal ja kui palju kordi ikkagi HLSSFU-d kirjutas ning kuidas need kirjutamised üksteisega seotud on, veelgi segasemaks), soovis ta teosest teha omamoodi ajamasinat. Kahjuks ei seletanud ta seda eriti lahti - kas ta mõtles, et teose sündmustik "transpordib" lugejat üsna enneolematult komplekssel kujul HLSSFU fiktsionaalse ruumi mineviku ja tuleviku vahel, jäädes samas alati ka olevikku (seda siis lugeja jaoks, mitte peategelase-Yu jaoks, kes eksisteerib oma ajamasinas olevikuvälises hetkes)? Mina mõistsin seda veidi ka nii, et ehk on iga raamat omamoodi ajamasin. Lugedes läheme me ju üle fiktsionaalsesse aegruumi, kus sündmused leiavad aset reaalsusest erineva kiirusega, ja samuti tajume teose sündmusi kindlasti teistsuguses tempos, kui need teosesiseselt toimuvad (kuna kirjeldamine võtab mõnel puhul rohkem aega kui toimuv ise) Samas moondub ka lugeja reaalne ajataju. Kindlasti oleme kõik end kogemata lugema unustanud ja siis märganud, et oi, kui palju kell juba on. Yu teos avaldaski mulle muljet eelkõige seetõttu, et pani mõtisklema aja olemuse üle ja selle üle, kuidas me seda tegelikult tajume. Kas aeg üldse eksisteerib väljaspool meie taju? Yu näib ütlevat, et eksisteerib ehk küll, kuid meie jaoks pole sel suuremat tähtsust. Väärtustagem olevikku, siis muutuvad väärtuslikuks ka minevik ja tulevik.

Leia Mais