Speaker's Corner

Hurr, Personal

2011-07-22T09:26:00.004+03:00

Inimesed ütlevad, et ma ei räägi oma blogis piisavalt palju oma isiklikust elust. Ma ütlen neile, et see on raamatuarvustuste blogi ja mu isiklik elu ei sobiks siia. Selline sissekanne oleks nagu mingi ekstsentriline veidrik. Aga nad ei saa aru, nad ei usu mind. Ma siis demonstreerin, kui kohmakas ja imelik see tunduda võiks.

Suhted on keerulised. See on ilmselt nii hea kui halb, nagu elus ikka. Aga minu jaoks on alati kaks tahku. Esiteks pole ma kindel, mida mõtleb ja tunneb teine inimene. Ja kui ma temast hoolin, siis ma tahaksin seda väga teada või vähemalt aimata. Sellepärast, et ma tunnen soovi aidata oma sõpru ja lähedasi. Ma ei oota selle eest mitte midagi vastu (päriselt ka, kõik inimesed ei järgi eetilist egoismi). Aga ikkagi teeb mulle haiget, kui mind selle eest eemale tõrjutakse. Samuti hakkan ma tavaliselt iga suhtes ette tulevat konflikti üle analüüsima (mida küllap näitab ilmekalt seesama sissekanne). Ning siis on lihtne kaotada perspektiivi. Natukese aja pärast ei saa ma enam aru, kas mul on üldse põhjust muretseda või kujutan suuremat osa endale ette.
Seega. Teiseks, ma pole kindel, kas mul endal on üldse õigus ja kas ma ikka peaks mõtlema neid asju, mida ma mõtlen. Kahtlen oma lähtepunktis ja oma positsioonis. Mis on ju tavasituatsioonis skeptikule ja agnostikule väga kiiduväärt omadus, aga mulle lihtsalt tundub, et siin muudab see asjad pagana keeruliseks.

Kokkuvõtteks. Kui mulle kallitel inimestel on rasked ajad, siis ma olen valmis neid virisemata toetama. Aga kui nad ei lase seda teha? Siis olen ma natuke nõutu. Võin pikapeale isegi rahutuks muutuda, mis, mulle tundub, on väga ebaminulik seisund. Ma tean, et võiksin end rahulikuks sundida. Seda ma oskan. Aga võib-olla pole see eriti mõistlik lahendus. Samas. Alternatiiv on, et võin liiga palju mõelda, mingeid märke üle tõlgendada.

Eriti halb asja juures on see, et ma ei saa kirjutada. See tähendab, ei saa tegeleda loomega. Päris rahuliku ja õnneliku elu juures on ka veidi raske leida ainest kirjutamiseks, aga kui on selline sügavale tungiv probleem, siis see hõivab kõik mu mõtted ega lase keskenduda. Saan ainult mõelda probleemile või siis unustada probleem, tegeledes mingi meelelahutusega.

Aa, kui juba läks isiklikust elust rääkimiseks, siis ma sain tõlkemagistrisse sisse nii Tallinnas kui Tartus. Mõlemas päris esimeste seas, kuigi mul oli vahepeal kergeid kahtlusi. Praegu samas tundub kuidagi kohatu selle üle rõõmustada, või pigem seda välja näidata. Eks ma sisimas heameelt ikka tunnen.
Ja veel, üldiselt on hea, kui lasta oma kirjatööd kellelgi üle lugeda, ja tagasiside on väga väärtuslik (aitäh, H! Ja teine H. Te teate, kes te olete).

Näete nüüd, on ju imelik. Keset raamatuarvustusi siis ootamatult selline asi. Võtab iga lugeja jalust maha. MOTT.
Grand Moff Martin signing off.

Raamat-ajamasin

2011-07-18T17:16:00.008+03:00

How to Live Safely in a Science-Fictional Universe
Charles Yu

HLSSFU (mõnus akronüüm) on mitu asja korraga.
See on ulmežanrisse paigutuv teos, mis mõtiskleb inimese ja aja suhete üle peaaegu proustlikult.
Samuti on see raamat, mida kirjutab raamatu peategelane, seega raamat raamatu sees, ning lisaks kirjutab nimetatud peategelane seda raamatut (või raamatuid) raamatus lausa kaks korda, või lõputu arv kordi, või ainult ühe korra, sõltuvalt sellest, millist ajarännu teooriat pooldada.
Nagu eelöeldu põhjal aimata võib, on see põhjalik, detailne ja väga segadusseajav arutlus ajas rändamise poleemikast ja erinevatest variantidest, mida ulmekirjanduses leida võib.
Alternatiivselt võib HLSSFU olla ka lihtne ja südamlik lugu isast ja pojast ning nende ajatust teekonnast teineteise mõistmisel.
Teose sündmustik leiab aset surnud ringi ehk "time loop'i" sees, mille ajamasinate parandaja Charles Yu ise poolkogemata tekitas, tulistades ajamasinast väljuvat tuleviku-Yu'd. Ringi jooksul mõtiskleb Yu oma töö, pere ja sõprade üle. Viimastest väärivad märkimist tema olematu, ent ontoloogiliselt korrektne koer Ed, ajamasina eneseteadlik ja neurootiline pardaarvuti TAMMY ning Yu ülemus Ted, kes peab end inimeseks, ehkki on tegelikult vaid tarkvara. Selles ning põgusates, ent vaimukates pilguheitudes Yu maailmale on palju äratundmismomente ulmekirjanduse ja -filmide klassika austajaile. Olulisel kohal on ka Yu obsessiivselt hoolitsev budistist ema ning sihikindel geeniusest isa. Yu peresuhete komplekssus ja emotsionaalne värvikus teeks au ka psühholoogilisele romaanile.
Autori sõnul, kes on ühtlasi ka teose peategelane (vähemalt nimed on samad, mis muudab kogu küsimuse sellest, kes, millal ja kui palju kordi ikkagi HLSSFU-d kirjutas ning kuidas need kirjutamised üksteisega seotud on, veelgi segasemaks), soovis ta teosest teha omamoodi ajamasinat. Kahjuks ei seletanud ta seda eriti lahti - kas ta mõtles, et teose sündmustik "transpordib" lugejat üsna enneolematult komplekssel kujul HLSSFU fiktsionaalse ruumi mineviku ja tuleviku vahel, jäädes samas alati ka olevikku (seda siis lugeja jaoks, mitte peategelase-Yu jaoks, kes eksisteerib oma ajamasinas olevikuvälises hetkes)? Mina mõistsin seda veidi ka nii, et ehk on iga raamat omamoodi ajamasin. Lugedes läheme me ju üle fiktsionaalsesse aegruumi, kus sündmused leiavad aset reaalsusest erineva kiirusega, ja samuti tajume teose sündmusi kindlasti teistsuguses tempos, kui need teosesiseselt toimuvad (kuna kirjeldamine võtab mõnel puhul rohkem aega kui toimuv ise) Samas moondub ka lugeja reaalne ajataju. Kindlasti oleme kõik end kogemata lugema unustanud ja siis märganud, et oi, kui palju kell juba on. Yu teos avaldaski mulle muljet eelkõige seetõttu, et pani mõtisklema aja olemuse üle ja selle üle, kuidas me seda tegelikult tajume. Kas aeg üldse eksisteerib väljaspool meie taju? Yu näib ütlevat, et eksisteerib ehk küll, kuid meie jaoks pole sel suuremat tähtsust. Väärtustagem olevikku, siis muutuvad väärtuslikuks ka minevik ja tulevik.

Nad on tulemas...

2011-06-10T09:15:00.004+03:00

Väike kokkuvõte huvitavatest pealkirjadest, mis on kohe-kohe lettidele ilmumas.

- George R. R. Martin "A Dance with Dragons" - 12. juuli.
Seda, et "Troonide mängu" sarja neljas osa varsti ilmub, enamus fantaasiafänne muidugi juba teavad ja ootavad. Mina ehk küll veidi vähem, kuna mul ju kolmaski osa veel lugemata.

- Scott Lynch "Republic of Thieves" - 26. august.
Ei taha küll liiga vara hõisata, arvestades sellega, kui mitu korda on selle teose puhul ametlikke ilmumiskuupäevi muudetud (vähemalt viis, ilma naljata). Aga viimasel ajal on netti ilmunud hulk päris usaldusväärse kõlaga tagakaanetekste, mis saab ainult tähendada, et kirjastustel on käsikiri juba käes.

- Christopher Paolini "Inheritance" - 8. november.
Paljud ootavad seda kindlasti pinevalt, aga mind pole Paolini seni veel vaimustada suutnud. Siiski on iga järgmine osa olnud eelmisest märgatavalt parem. Kirjanikuna noormees kindlasti areneb. Võib olla huvitav jälgida, kuhu ta oma tsükli väidetavalt viimase osaga välja jõuab.

- Andrzej Sapkowski "Times of Contempt" - aprill 2012.
Jah, teie silmad ei peta teid. Witcheri-saaga teise osa kauaoodatud inglisekeelse tõlke ilmumine on jälle edasi lükatud. Ja veel nii kaugele. Jääme ootama... Ehkki võib-olla jõuaks juba enne poola keele selgeks õppida.

Tere, fantaasia-naturalism!

2011-06-10T07:39:00.017+03:00

"A big book is like a serious relationship; it requires a commitment. Not only that, but there's no guarantee that you will enjoy it, or that it will have a happy ending."
- Mick Foley

Last Argument of Kings
Joe Abercrombie

Abercrombie "First Law" triloogia viimane osa on ühest küljest küll igati loogiline jätk esimesele kahele, ent suudab siiski üllatada. Üllatada lihtsalt sellega, kui kaugele autor oma küünilisuses läheb. Minu lugejakogemuses ei leidu teist fantaasiaromaani, mis looks maailmast sedavõrd rusuva ja trööstitu pildi. Isegi George R. R. Martin jääb siin Abercrombiest maha. Zanriväliselt võiks seda võrrelda ehk Franz Kafka maailmadega või mõningate naturalistidega (Flaubert et al).
Aga võtame siis sisu lühidalt kokku: maag Bayazi eepiline retk Seemne järele kukkus läbi ja tema reisiseltskond on lagunenud. Jezal üritab sõjamehekarjäärist loobuda, et elada koos oma armastatuga, Logen pöördub tagasi põhja, kus tal on veel arveid klaarida ja Ferro jätkab oma kättemaksuteekonda. Samal ajal on Uniooni kuningas suremas, käib võimuvõitlus aadlike seas ja ka Inkvisitsioonil on oma huvid mängus, mis tähendab, et kõigi poolt armastatud Superior Gloktal on käed-jalad tööd täis. Nagu sellest veel vähe oleks, hakkavad talupojad mässama ja lõuna poolt lähenevad fanaatiliste Gurkhide hordid eesotsas hirmuäratavate Sööjatega.
Kolmas raamat keskendub ehk rohkem süžeele ja otste kokku tõmbamisele kui tegelaste arendamisele. Siiski võib ilma suuremaid üllatusi rikkumata öelda, et see on täiesti taotluslik. Kogu areng, mis peategelased eelnevais teostes läbi tegid, ei vii neid tegelikult alguspunktist kuigi palju kaugemale. Mis küllap ongi üsna realistlik, arvestades lühikese ajaperioodiga. Inimloomuse muutumine on pikaldane protsess. Samas on teose lõpplahendus nii üdini mustades toonides, et sealt on raske leida kasvõi üht väikest lootusekiirt. Põhimõtteliselt kõigi tegelaste jaoks peale ühe (ja ka see on vaieldav) lõpevad sündmused väga halvasti. Abercrombie näib olevat loonud sünge maailma musternäidise, musta tökatise tõmmise, millest oleme seni näinud vaid lahjendatud variante. Ehkki teos on kirja pandud väga hästi (eriti peab kiitma lahingustseene, mida on ohtralt), kohal on vana hea Abercrombie huumor, teravad dialoogid ja oskuslik karakteriseering, jäi mul sellest lõpplahendusest justkui halb maitse suhu. Ma ei nimetaks seda isegi pettumuseks. See oli lihtsalt raske löök minu lugejaootustele ja nii oligi see ilmselgelt planeeritud. Ma nimetaksin seda teost Ebamugavaks suure algustähega, eriti neile, kes on oma maailmavaate poolest pigem optimistid. Ja tõenäoliselt välistas Abercrombie lõppmäng ka selle, et ma kunagi triloogia uuesti kätte võtaksin. Kaht esimest osa oleks liiga masendav lugeda teades, kuhu kõik need ponnistused lõpuks välja viivad.
Ent kogu selles negatiivses õhustikus peituvad ka mõned nauditavad elemendid. Esiteks kirjanduslikus mõttes - mulle meeldib, kui teos, aga eriti triloogia, lõpeb samamoodi nagu algas.

» Näita spoilerit/sulge spoiler «

Teiseks metatasandil - on päris meeldiv mõelda, et reaalne maailm pole nii julm ja sünge kui Abercrombie oma.
Kas sina suudad "First Law" triloogia seniseid osi arvestades täiesti loogilise, ent siiski mõneti jahmatava lõpu alla neelata? Kui tugev lugeja sa oled? Või pigem - kui vinge küünik? Selle elustiili esindajad võiksid Abercrombie kolmandat teost tõesti oma proovikivina kasutada. Kui suudad "Last Argument of Kings'i" lõpuni välja silmagi pilgutamata läbi lugeda, siis võid end tõesti uhkusega autentseks pessimistiks või küünikuks nimetada.

We should forgive our enemies, but not...

2011-06-07T08:35:00.003+03:00

Before They Are Hanged
Joe Abercrombie

"The First Law" triloogia teine osa jätkab sama küünilises vaimus kui esimene, nagu võib aimu anda pealkirjas kasutatud Heinrich Heine tsitaat. Bayaz oma värvika saatjaskonnaga jätkab teekonda läbi ohtliku kõnnumaa, mille eesmärki ta ikka veel enda teada hoiab. West saadetakse põhja, võitlema Bethodi karmide barbarite vastu oskamatu, ent enesekindla kroonprints Ladisla juhtimise all. Glokta saadetakse vaenlasest ümber piiratud Dagoska linna, kus tal tuleb avastada reetur enne, kui lõunalased üle müüride ronivad. Threetrees juhib Logani endised kaaslased Uniooni poolele, lootes Bethodi hirmuvalitsusele lõppu teha.
Esimeses osas tuvustatud intrigeerivaid tegelasi arendatakse edasi uutes ja ootamatutes, ent siiski loomulikuna näivates suundades. Eriti Bayazi kambas, keda liidavad ühte vaenulik ümbrus ja teekonna raskused, ja eriti Jezali puhul, kelles lugeja võib hakata nägema tõelise kangelase võrseid. Glokta jätkab oma vaevalist teekonda antikangelase ja kangelase piirimail. Mõnikord tahab lugeja talle kaasa tunda, ent järgmisel hetkel näib, et tema jaoks pole mingit lootust. Läbi teose on siiski pillutatud piisavalt momente, mis lasevad paista Glokta paremal poolel. Säilib võimalus, et temagi lunastab oma teod. Abercrombie kombineerib karakterite psühholoogilise arengu meisterlikult süzee ootamatute pöördepunktidega, maalides meile tegelastest paeluva pildi ning samas andes edasi vajalikku informatsiooni. Nelja võrdset süzeeliini korraga edasi viia pole lihtne ülesanne, eriti veel nii, et ükski neist lugeja jaoks oma lumma ei kaotaks. Siin aga on kõik neli võrdselt nauditavad ning kaasakiskuvad. Üle kõige valitseb loomulikult Abercrombie küüniline must huumor. Tegu on väärilise jätkuga kirjaniku esikteosele "The Blade Itself", mis kiirendab tempot ja muudab kõik huvitava veelgi huvitavamaks, tutvustades ka mitmeid uusi ja meeldejäävaid kõrvaltegelasi (palgasõdur Cosca on parimaks näiteks). Kohustuslik kõigile, kellele meeldib dark fantasy. Iseenesestmõistetav neile, kellele meeldis "The Blade Itself".

Mariinid punuvad võrku

2011-06-02T07:58:00.009+03:00

"We are Alpha Legion, and we are all one."

Legion
Dan Abnett

Mu viimasest Horus Heresy sarja raamatust on juba hea hulk aega möödas, niisiis oli tore uuendada tutvust Dan Abnetti ja Warhammer 40k maailmaga. Abnett on tõenäoliselt Black Library andekaim kirjanik ja selles teoses tõestab ta seda veenvalt. Võib öelda, et tegu on minu jaoks seni sarja parima raamatuga.
Erinevalt eelmistest osadest, mis jälgivad Suurt Ristisõda üleinimlike, geneetiliselt muundatud mariinide silme läbi, on "Leegionis" peategelasteks tavalised inimesed - Geno Chiliadi sõdurid Hurtado Bronzi ja Peto Soneka. Näeme mariine põhimõtteliselt ainult nende silme läbi ja see uus vaatepunkt toob välja nende erinevused. Mariinide füüsiline ja vaimne täius ning brutaalne efektiivsus vastandatakse Chiliadi meeste vapruse ja piiritu ustavusega. Tahes-tahtmata tekib lugejal sümpaatia ühe või teise poole vastu, ehkki nad pole (vähemalt enamuse ajast) vaenlased.
Teost läbib sõda põikpäise ja visa tulnukrassiga, mis pakub meisterlikult esitatud lahingustseene, aga ka suurepärast, sarjast seni puudunud pilguheitu tavalise sõduri elule ja mõttemaailmale keset suurt konflikti. Just see tavalisus on mõnevõrra üllatav ja väga värskendav sarjas, mis on seni keskendunud üleelusuurustele mariinidele. See muudab teose peategelased väga sümpaatseks, lugejale palju lähedasemas kui kõik senised sarja tegelased. Dramatis personae'st väärivad veel märkimist kindrali ihukaitseväe sünge, ent sihikindel kapten Dynas Chaine ja salapärase taustaga agent John Grammaticus.
Teose raskuskeskmeks on kindlasti kulissidetagune salatsemine ja intriigid, ebatraditsioonilise Alpha leegioni meelisrelvad. Mariinidest endist ei saa selget pilti enne päris viimaseid lehekülgi, kuna neid varjab meelega tekitatud saladusteloor. Läbi terve teose näidatakse neid vaid põgusalt, ümbritsetuna kuulujuttudest, müütidest ja legendidest. Kõik, mida neist teame, on saadud kellegi teise vahendusel. Koos teistsuguste peategelastega loob see senistest Horus Heresy raamatutest täiesti erineva kogemuse. Lõpplahendus aga on meeldivalt ootamatu ja samas dramaatiliselt magus. Muudab Alfa leegioni liikmed, kellest seni ei jäänud tohutu saladuskatte tõttu mingit erilist muljet, tõelisteks kangelasteks.
Veel üks huvitav teost läbiv teema on ustavus. Alfa leegioni mariinid on piiritult ustavad Keisrile ja oma leegionile. Nad käsitlevad endid ühe tervikuna ja on loobunud apelleerimast individuaalsusele - nii ei nimeta nad end teistega suheldes nimepidi, vaid kutsuvad end kõik Alphariuseks. Ka tavasõdurid on truud, kuid teistmoodi. Nende ustavus kuulub esmalt oma lähedastele, oma kaasvõitlejatele, ja alles siis Keisrile. See inimlikum truudus mõjub leegioni kalgi ja kaalutleva truuduse kõrval südantsoojendavana, seda enam, et Abnett lubab seekord inimestel mariinidele püstipäi ja kartmatult otsa vaadata ning oma vaadete juurde jääda.
Dan Abnett tõestas jälle, et ta hea maine on ära teenitud. Seni säravaim, originaalseim, liigutavaim kõigist Horus Heresy lugudest, millega olen tutvunud. Kuid ehk on selle täielikuks mõistmiseks ja nautimiseks vajalik lugeda enne vähemalt paari mariinide vaatepunktist jutustatud osa. See muudab kontrasti mõjuvamaks.
Ah jaa, kes spoilereid ei karda, võib lugeda seda üsna huvitavat esseed, mis lahkab hästi teose raskuspunkte.

Uus algus

2011-05-30T08:37:00.003+03:00

"Autor on lollpea, kes ei rahuldu oma kaasaegsete tüütamisega; ta peab olema tüütuseks ka järeltulevatele põlvedele."
- Charles de Montesquieu

Nõndaks.
Möödas on üksteist kuud Eesti Kaitseväes. Täpsemalt Pioneerikompanii staabirühmas. Kindlasti olid need ühed kõige mõttetumad kuud minu elus. Samas, eks iga kogemus rikastab inimest ja sõjaväemuljeid juba naljalt kusagilt mujalt ei leia. Võib-olla kirjutan sellest kunagi pikemalt, ent hetkel ei tahaks eriti minevikku vaadata. Pigem tulevikku, mis lubab nii mõndagi põnevat.
Nii palju olen siiski endale lubanud, et tähendan tagantjärele üles muljed nende üheteist kuu jooksul loetud raamatutest, mida kogunes üllatavalt suur hulk (algul arvasin, et ega teenistuses lugemiseks suurt aega ei jää). Seega tasub järgmise kuu jooksul oodata võrdlemisi tihedalt sissekandeid. Samuti on silmapiiril suur hulk huvitavaid raamatuid, mida ma juba kannatamatult ootan. Esmajärjekorras siis selles blogis ohtralt kõneainet pakkunud Robin Hobbi uus/vana lühijuttude kogumik "The Inheritance", kus sees nii tema hilisemaid kui ka varasemaid, veel Megan Lindholmi nime all avaldatud töid.
Et Tallinn on sel aastal Euroopa kultuuripealinn, tundub kajastuvat ka sellesuvistes teatriprogrammides, sest lavale on tulemas palju head klassikat. Kindlasti tahaksin ära näha Linnateatri "Scapini kelmused" ja Theatrumi "Misantroobi". Tõeline Molière'i suvi. Theatrumis pakub huvi ka veel Ionesco "Ninasarvik". Ning miks ka mitte minna veel kord Hobuveskisse "Vincenti" vaatama, see oli tõeliselt õnnestunud lavastus.

It Draws Nearer

2011-02-20T08:19:00.003+02:00

Uus kaanekujundus on välja ilmunud. Ükskord peab ju raamat ise ka tulema.

This is exciting news

2011-01-22T10:39:00.002+02:00

The dragons return to Tamriel!

(Fantaasia)kirjanduse kaitseks

2010-11-28T09:45:00.007+02:00

"Fiction reveals truth that reality obscures"
- Raplh Waldo Emerson

Sissejuhatuseks olgu öeldud, et käesoleva teksti ajendiks ei ole ühegi konkreetse inimese sõnavõtt. Pigem ajas mind klaviatuuri taha mingi üldine hoiak või suhtumine, mille kaasaegne ühiskond (nii vanad kui ka noored) on fantaasiakirjanduse suhtes võtnud. Ehkki viimase tõuke võisid anda H ja A =)

Aga asume asja iva juurde. Fantaasiakirjandusest rääkides olen palju kohanud seisukohti stiilis "see ei ole ju päris kirjandus". Need seisukohad jagunevad laias laastus kaheks. Annan oma parima, et neid fenomene kirjeldada ja seletada, nii palju kui mul on õnnestunud neid mõista - ja ehk ka näidata veidi selgemalt, miks ma neid mõtteid paljuski ekslikeks pean.

1. Muinasjutud on lastele

Sellele järeldusele jõutakse fantaasiast rääkides üllatavalt kiiresti, eriti suhteliselt kirjanduskaugete inimeste puhul. See on ka neist kahest lihtsamini kummutatav. Esiteks on vale juba terminikasutus - muinasjutt ja fantaasiakirjandus on kaks erinevat žanri. Neil on, tõsi küll, kokkupuutepunkte - sarnasusi motiivides ja temaatikas - kuid muinasjutt on üldjuhul lihtsustatud ja väga kindlapiiriliste kohustuslike elementidega žanr, samas kui fantaasia on üks laialivalguvamaid žanreid üldse. Fantaasiakirjanduse osakonnast võib leida nii seiklus-, armastus-, õudus-, krimi-, kelmi- kui ka psühholoogilise romaani esindajaid. Kuid väära sõnakasutuse taga peidab end suhtumine, et lohed ja maagia ei saa ometi olla tõsiseltvõetavad, et need on kuidagi naeruväärsed ega sobi tõsisele ja asjalikule täiskasvanule. See iseloomustab hästi meie ajastu ülimalt kainet ja teaduslikku inimest, kelle huvid piirduvad vaid materiaalse reaalsusega. Kujutlusvõime ja vaimu tähtsus on langenud tagaplaanile, neid toidavad raamatuist lihtsamini seeditavad filmid. Ent ei tasu liiga hõlpsasti ära põlata pilguheitu teise reaalsusse - sest isegi kõige realistlikum fiktsioon on ju tegelikult autori loodud kunstlik, paralleelne maailm. Need paralleelid aitavad meil luua seoseid loetu ja kogetu vahel ning nõnda ka meie oma maailma paremini mõista. Ursula K. Le Guin on juba lahanud fantaasiakirjanduse rolli selles kogu ilukirjandust hõlmavas poleemikas oma suurepärase esseega "Miks ameeriklased lohesid kardavad?" ("Why are Americans afraid of dragons?"), millega ma suuremalt jaolt nõustun (ning siin pole mitte vähetähtis rõhutada ka seda, et üks fantaasiakirjanduse olulistest rollidest on pakkuda lõõgastust ning meelelahutust - kuid mitte ainult, nagu ma kohe järgmises alapeatükis seletan). Olgu veel öeldud, et fundamentaalselt ei erine fantaasiakirjanduse teine reaalsus muu fiktsionaalse kirjanduse omast, erinevad on ainult detailid. Ja kui me oleme kord juba omaks võtnud, et igasuguse ilukirjanduse lugemine tähendab mingisse mitte eksisteerivasse, s.o. ebareaalsesse keskkonda süvenemist, peaks ka samm fantaasiakirjanduse aktsepteerimiseni olema palju lihtsam. Ent liigume nüüd edasi teise, märksa komplekssema seisukoha juurde, mida kohtab sageli muud kirjandust hindavate inimeste juures:

2. Fantaasiakirjandus ei tungi nii sügavale kui muu kirjandus

Seda väidet uurima asudes tuleb esmalt tunnistada, et mingi fantaasiakirjanduse osa puhul võib ta ka tõene olla. Oluline arv fantaasia alla paigutatavatest teostest kujutavad endast peamiselt kerget meelelahutust. Siin teeb fantaasiakirjandusele karuteene seesama žanriline laialivalguvus, mida eelnevalt mainisin - ühes ja samas osakonnas võib kohata väga erinevaid teoseid. Barbar Conani, Michael Moorcocki või Terry Goodkindi stiilis lihtsat üheplaanilist seiklusjuttu ei saa ometi tõsiselt võrrelda selliste põhjalikult inimmõistust ja -suhteid lahkavate portreedega, nagu võime kohata Robin Hobbi, Mark Charan Newtoni või Graham Joyce'i juures, ainuüksi selle põhjal, et neis kõigis on juttu ka lohedest või maagiast. Ehk on ka selle seisukoha juures siiski killuke vastumeelsust üleloomulikkuse suhtes - või pole lihtsalt ette tulnud tutvust mõne "tõsisema" autoriga. Eelpoolmainitud kirjanike (ja neid on kindlasti veel) teostes leiame sama terviklikud, usutavad, keerulised ja mitmeplaanilised tegelased kui mistahes Zola, Tolstoi või Flaubert'i lehekülgedelt. See, et juures on ka fantastilisi elemente, ei tähenda, nagu ei võiks jutus peituda sügavamaid mõtteid. Isegi kui neid elemente üleliigseteks pidada. Kas on lõppude lõpuks vahet, kes on tegelane füüsiliselt või väliselt - inimene, haldjas, päkapikk või lohe - , kui me suudame tema mõtteid ja käitumist mõista, temaga samastuda, märgata tema loos samu tõdesid, mida ehk isegi oleme pärismaailmas mingil tasandil adunud?

Loomulikult võib selle seisukoha taga peituda palju laiahaardelisem veendumus, et ilukirjandus üldiselt ei suuda pakkuda seda, mida näiteks juurdlev ja arutlev, nn "filosoofiline kirjandus". Sellest, mis teeb just ilukirjanduse ainulaadselt väärtuslikuks, on teoreetikud väga palju rääkinud ja siin on ainest terveks uueks sissekandeks. Ent mainin siin lühidalt küsimuse üht tahku, mis ehk konkreetse teemaga kõige paremini haakub. Filosoofiline kirjandus ja ilukirjandus käsitlevad tegelikult tihti samu probleeme ja küsimusi, ent lähenevad neile erinevalt. Esimene ründab teemat metoodiliselt ja sokraatiliselt, üritades seda mõistuslikult, loogikast lähtuvalt lahti seletada. Sellest lähenemisviisis võib isegi näha midagi hägusalt teaduslikku. Filosoofilised tekstid lähenevad probleemile otse, ilma vahefiltrita. Ilukirjandus aga kasutab teist levinud õpetamisviisi: siin seletatakse teema lahti näitlikult, läbi allegooria ja paralleeli. Väga sageli võib see lähenemine viia isegi sügavama mõistmiseni, kuna ilukirjandus rõhub meie oma kogemustele ja mõtetele, üritades luua resonantsi lugeja ja autori vahel. Kui filosoofiline kirjandus lahkab inimhinge nagu kohtuarst, kainelt ja objektiivselt, siis ilukirjandus maalib sellest pildi, mis võib meid puudutada palju tõhusamalt. Oma subjektiivsuses ja fiktiivsuses võib see tõelusele ehk lähemalegi jõuda, sest tegelikult loob ju iga inimene endale oma reaalsuse.

Body found floating by the docks..

2010-03-15T12:53:00.006+02:00

The Blade Itself
Joe Abercrombie

Ei, see pealkiri ei ürita seletada käesoleva blogi pikaajalist sissekandepuudust. Tegemist on hoopiski ühe meeldejääva lausega Joe Abercrombie tumefantaasiasaaga "The First Law" esimesest jaost.
"The Blade Itself" on musternäidis viimasel ajal fantaasiakirjanduses vohavast sünguselembusest - kuid selle eest väga stiilne näidis. Abercrombiele tuleb au anda. Ta suutis vanale barbarconanlikule atmosfäärile moodsat vürtsi lisada. Tema teoses domineerivad tugevad tegelaskujud, kes on sobilikult pahelised ja ebakangelaslikud. Lausa niivõrd, et kõige lähemal on traditsioonilisele heerosele teose üks keskseid persoone, barbar Logen Ninefingers, kellel on tore hüüdnimi "The Bloody-Nine". Eriti huvitavat kontrasti pakub ärahellitatud aadlijõmpsikas Jezal, kes peaks justkui olema rüütellikkuse kehastus. Ent teose intrigeerivaim tegelane on minu jaoks kahtluseta inkvisiitor Sand dan Glokta, kes äratab jutustuse erinevates osades vaheldumisi nii jälestust, põlgust, kaastunnet kui ka lugupidamist. Tõenäoliselt on tegemist ühe kõige läbimõelduma ja mitmetahulisema tegelaskujuga viimase aja fantaasiakirjanduses. Ka kõrvaltegelaste read on muljetavaldavad, eesotsas sümpaatse major Westi, omapärase Dogmani ja salapärase maag Bayaziga.
Süžee jääb mingil määral tegelaste varju ja esimene raamat näib pigem järgnevatele sündmustele tausta ehitavat. Pealiinile näib olevat kõige lähemal Logen, mistõttu ta jätab ka peategelase mulje, ehkki eelmainitud kolmele on pühendatud enam-vähem sama palju leheküljeruumi. Maailma võimsaim maag Bayaz kutsub Logeni enda juurde ning tal näib kurikuulsa barbari jaoks oma plaan varuks olevat. Tõenäoliselt seisneb see julma türanni Bethodi vastu võitlemises, kes Bayazile just liiga sümpaatne ei ole. Bethod, kellega ka Logenil on juhuslikult isiklik kana kitkuda, on aga terve Põhja oma verisele valitsusikkele allutanud, nii et maagi ülesanne pole kergete killast. Ehkki ka Unioon kavatseb Põhja kuninga vastu sõtta asuda, näib üsna kahtlane, kas nende kehklev ja pikast rahuajast uinutatud musketärikultuur ikka saab Bethodi tõhusalt brutaalse filosoofia vastu. Oodata tasub hulganisti intro- ja retrospektiivseid sisemonolooge, paari meisterlikult esitatud lahingut ning rohkem piinamisstseene, kui ma seni üheski teises teoses näinud olen. Ärge aga sellest kirjeldusest ehmuge, sest ehkki vägivald lokkab, on kõik esitatu siiski hea maitse piirides ning autor vaatleb seda oma tegelaste silme läbi pigem eemaloleva irooniaga. Väärt lugemine kõigile fantaasiakirjanduse sõpradele, aga maagilised elemendid on piisavalt vähemärgatavad (loe: kõik peale paari üksiku Abercrombie maailmas peavad võlukunsti puhtaks ebausuks), et teost võiks soovitada ka fantaasiafoobia all mitte kannatavale tavalugejale.

Tagantjärele

2010-03-14T13:28:00.004+02:00

See pani postitama. Kahju, et läks, nagu läks, aga vähemalt ühe hea laulu võrra oleme jälle rikkamad.

Luban lähiajal viimaks ometi Abercrombie'st juttu teha.

Newsflash

2009-12-21T18:33:00.008+02:00

Paar uudist kodumaiselt kirjandusmaastikult.
Austraalia kirjaniku Markus Zusaki "The Book Thief" on nüüd tõlgitud eesti keelde pealkirjaga "Raamatuvaras". Sirvisin seda Rahva Raamatus ja tõlge tundub olevat asjalik. Kaanekujundus näeb samuti päris lahe välja.
Hiljuti ilmus ka teine osa meie oma koduvillase ulmekirjaniku Leo Kunnase Gort Ashryni sarjast, alapealkirjaga "Sõda". See pealkiri lubab sedakorda ehk veidi elavamat süžeed kui esimene raamat "Enne viimast sõda", kus tõtt-öelda ju süžeed nagu peaaegu polnudki. Loodetavasti piisas Kunnasele ühest raamatust, et oma maailma olulisemad raamid paika panna, ja "Sõjas" võib juba maitsta selle hiiglasliku pingutuse ehk veidi nauditavamaid vilju.
Kolmas uudis tuleb aga välismaalt. Nimelt on viimaks pärast fännide ootusi, lootusi ja spekulatsioone materialiseerumas kindlam info Warhammer 40,000 universumis aset leidvast filmist. Filmi nimeks näib saavat "Ultramarines", läheb see ilmselt otse DVD-le ja sisaldab hulganisti CGI elemente. Rõõmusõnum Black Library lugejatele - stsenaariumi autoriks on ei keegi muu kui Dan Abnett ise. Filmi kodulehekülg asub siin.

Pahedest ja deemoneist

2009-12-21T17:59:00.006+02:00

"While the world is filled with people who just need to let their demon go, there is another group who need to find themselves one."

Memoirs of a Master Forger
William Heaney

Pärast kahekuust mõõna sissekannetes on ehk sobilik blogikurat selle teosega taas üles äratada.
Tegemist on memuaaristiilis jutustusega, mille minategelaks mr William Heaney, heategevusele annetav veinigurmaanist noorsootöötaja ja raamatuvõltsija, kes juhtumisi näeb deemoneid. Deemonite all mõistetakse siinkohal mitte tavalisi fantaasiakirjandusest tuttavaid põrguasukaid, vaid pigem ekstradimensionaalseid olendeid või varje, kes kinnitavad end inimeste pattude külge. Tegelikult on deemoni kujund teoses peaaegu metafoorne - ehkki Heaney peab neid täiesti reaalseteks, on nende sümboolne loomus lugejale suhteliselt ilmne.
Juba esimestest lehekülgedest saab selgeks, et Heaney on teravkeelne ja sõnaosav tegelane, kellel on kindlalt väljakujunenud maailmavaade ja kes on kõik oma seisukohad hoolega läbi mõelnud. Kusjuures tal on hea õigustus ka oma mõnevõrra eetiliselt küsitavamate tegevuste kohta. Peagi kohtume erinevate inimestega, kes tema elus olulist rolli mängivad - kuriteokaaslaste Jazi ja Stinxi, ebasümpaatse eksabikaasa, kodutute varjupaiga omaniku Antonina ja teistega. Ent just siis, kui lugeja on Heaney muheda stiili abil jõudnud sündmuste kronoloogilise arenguga harjuda, raputatakse ta sellest välja Heaney märksa hämaramasse ja tõsiohtlikumasse minevikku, kus selgub nii mõndagi sellest, miks mees ikkagi deemoneid näeb.. Ning minevikumeenutuse lõppedes imbub erusõdur Seamuse näol suur osa kurjakuulutavast alltekstist ka jutustuse olevikku.
"Meistervõltsija memuaarid" on just selline teos, mis paneb lugeja kõhklema, kas kõike kirjapandut tuleks võtta otseselt, metafoorina või midagi vahepealset. Õige tihti tekkis pärast mõne uue Heaney elu seiga mainimist tahtmine mõnikümmend lehekülge tagasi sirvida ja paar lõiku vastse teadmise valguses uuesti üle lugeda. Tekst on tõepoolest tihe, ent sellest hoolimata mõnuga ja sujuvalt kirja pandud ning on lausa lust end jutuvestja hoolde usaldada.
Jutuvestjast rääkides - teose autori nimi langeb kokku peategelase omaga ja see ka avaldati hr William Heaney esikteosena. Tegelikult peitub nutika varjunime taga kirjanik Graham Joyce, kellele "Memoirs" pole mitte esimene romaan. Joyce põhjendas uue identiteedi võtmist sellega, et ta soovis näha, milline kaal on kirjandusmaailmas tegelikult end juba tõestanud nimel ja kas ka pealtnäha uuel tulijal on võimalik end hea teosega kohe kirjandusliku eliidi ridadesse murda. "Memoirs of a Master Forgeri" edust selgub, et on küll võimalik. Joyce'i eksperimendi tulemus on väärt lugemisvara kõigile romaanisõpradele, olenemata fantaasiapisikust. On ju Heaney deemonid loomult tagasihoidlikud ja pelglikud olendid.

Vanameister ründab jälle

2009-10-21T21:02:00.009+03:00

The Dragon Keeper
Robin Hobb

Hobb on alustamas uut biloogiat pealkirjaga "The Rain Wild Chronicles", mis viib lugeja taas Bingtowni maailma. Ehkki ka "Soldier Son" jättis mulle sügava mulje, olin ometi ääretult õnnelik, et Robin otsustas oma populaarseima saaga juurde tagasi pöörduda. Uus tsükkel paistab keskenduvat draakonite värskele põlvkonnale, kelle tulevik ei tundu pärast kookoneist väljumist sugugi nii helge kui arvata oleks võinud.
"The Dragon Keeper" leiab aset metsikus ja müstiliselt ohtlikus Rain Wilds'i piirkonnas, mida Hobbi eelnevais teoseis on vaid pealiskaudselt käsitletud. Ehkki mõned vanad tuttavad esinevad kõrvalrollides (sealhulgas Brashen Trell ja tema naine Althea), on peategelased kõik uued ja värsked - peaasjalikult inimesed, kes koonduvad ümber noorte draakonite, et aidata neid nende spontaansel teekonnal kaugele Rain Wildsi džunglite sügavusse, eesmärgiks leida müütiline Elderlingide linn Kelsingra. Saame kõvasti rohkem teada Rain Wildsi ühiskonnast ja kohtame uusi põnevaid tegelasi nagu isehakanud õpetlane Alise, noor mutant Thymara ja lihtne, ent sümpaatne kapten Leftrin.
"The Dragon Keeper'i" suurim tugevus peitubki karakterites. Hobb loob meisterliku valiku paeluvaid, ent samas inimlikke tegelasi, kellele on lihtne kaasa elada, ja väldib osavalt liigset dramaatikat. Juba ainuüksi selle minu arvates praegusaja fantaasiakirjanduse parima karakterisatsioonioskuse tõttu väärib Hobbi uusim teos lugemist ja ma nautisin pea igat lehekülge.
Ent ei ole head ilma halvata (maksiim, mille mõned Hobbi varasemad teosed tõsiselt kahtluse alla seadsid). "The Dragon Keeper" pole paraku kaugeltki autori säravaim teos - sündmused venivad ja ehkki tegelased on meisterlikult paberile pandud, kipub tempo liig aeglaseks jääma. Ka intriigi pole põrmugi nii palju, kui Hobbi lugejad on ootama harjunud. Ka ei ole teosel korraliku kulminatsiooni. Loomulikult on standardid Hobbi-suguse vanameistri puhul juba väga kõrged ja iga uue teosega on tal järjest raskem end üle trumbata - ent siiski leian ma, et "Dragon Keeper" jääb "Liveshipi" triloogia ja Fitzi-lugude kõrval kahvatuks. Loodan siiralt, et võin triloogia edenedes rõõmsamat juttu rääkida.
"The Dragon Keeper" ei sära igas aspektis nagu mõned teised Hobbi vaimusünnitised. Sel teosel on oma tugevused ja oma nõrkused. Kahtlemata on tegemist karakterromaani tippklassiga, ent hoogsaid seikluseid ja põnevaid süžeepöördeid napib. Võimalik, et autori loomingus ongi tulnud hetk kirjutada midagi aeglasemat ja ehk küpsemat, ent vaid olustikuromaaniga piirdumine oleks siinkirjutaja arvates muidu aukartustäratavalt mitmekülgse Hobbi jaoks samm tagasi.
Lühidalt - tugev sooritus, kohustuslik Hobbi fännidele ja igal juhul üle keskmise lugemine fantaasiakirjanduse sõpradele, ent võib-olla mitte päris see, mida oleksin oodanud. Jään ootama järge, mis tõenäoliselt heidab rohkem valgust Elderlingidele ja nende tsivilisatsioonile, millele senised triloogiad on vaid viidanud. Teise osa nimeks saab kuulu järgi "Dragon Haven" ja poelettidele jõuab see tuleval kevadel.

Ulysses

2009-10-21T20:42:00.003+03:00

"Finding answers appears to be the primary purpose of mortal existence."
- Divayth Fyr the Psijic

Nii palju küsimusi ja nii vähe aega.
Vaatamata hullumeelsele tempole võib elu siiski olla ilusam, kui isegi minusugune optimist seda ette oskas kujutada. Tõsi ta ju on, et lisaks tavapärasele tööle nõuab ülikool sel sügisel eriti kõrget lõivu. Midterm algab reedel keeleteaduse eksamiga ja jätkub järgmisel nädalal päris mitme kirjaliku projektiga. Lisaks tuleb 12. novembriks paika panna lõputöö programm, mis mul küll juba vaikselt kuju võtab. Küllap pean oma uurimustöö varsti internetist päris raamatukokku üle kolima. Tõtt-öelda ootan seda omamoodi uudishimuga, sest päris korralikes arhiivides pole ma ju varem pikemalt tööd teinudki (ainult Prantsusmaal sain natuke raamatutolmu nuusutada). Viimased nädalad on olnud ilmekaks näiteks sellest, kui imeline asi on inimlik lähedus. Selleta oleksin ilmselt juba üsna korralikus tööstressis.

Lisaks kohustustele on mul käsil ka paar muud projekti, neist tähtsaim mu koomiks, mis aga paraku ajapuuduse tõttu üsna visalt edeneb. Katsun kas või hambad ristis selleks siiski vabu hetki leida ja sel reedel jälle sündmustikku edasi viia. Ma ei hakka siinkohal üldse rääkimagi "Tagasiteest", mis pole juba mitu kuud ühtki uut rida saanud. Õnneks on igapäevaselt nii palju muud mõttes, et ma ei jõua selle pärast suuremaid süümekaid tunda.

D'ailleurs, lõplikult piiratud aja ja infiniitse materjali probleemi lahkab (küll väheke teises võtmes) ka Pierre Bayard, kelle geniaalset teost "Comment parler des livres qu'on n'a pas lus?" ehk "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" loen praegu paralleelselt Heaney "Memuaaridega". Kui lõpetan, kannan ette, kuid võin juba praegu öelda, et tegemist on vaimuka ja tabava teosega, milles võivad end ära tunda vast kõik raamatusõbrad. Teos on Eestis saadaval inglise keeles pealkirjaga "How to talk about books you haven't read" ja seda saab osta Rahva Raamatu kauplustest.

Lootus on õilis vale

2009-09-15T09:54:00.004+03:00

Company of Liars
Karen Maitland

Romaan keskaegsest Inglismaast, kus möllab katk ja valitsevad hirm ning ebausk. Selles õhkkonnas rändavad üheksa põgenikku põhja poole, et epideemia küüsist pääseda - ent nende seltskond pole kaugeltki ühtne. Igaüks varjab mõnd valgustkartvat saladust, mille hoidmiseks on nad pea kõigeks valmis. Ruunilugeja Narigorm ennustab neile kõigile sünget tulevikku ja väikese tüdruku sõnad kipuvad lausa hirmuäratava täpsusega täide minema..
"Company of Liars" on jutustatud pühade reliikviate müütaja Cameloti silme läbi, kes enda sõnul müüb rahvale lootust. Tema tähelepanelik silm näeb läbi nii mõnegi kaaslase valedemüürist, ent isegi temal jääb nii mõndagi märkamata. Ja loomulikult valetab ta ka ise, nii teistele raamatutegelastele kui ka lugejale. Mil määral, see saab ilmsiks alles teose lõpuosas. Kõik need valed ja pooltõed annavad kokku põneva ja ettearvamatu jutustuse, pooleldi mõrvamüsteeriumi, pooleldi Dekameroni ja Canterbury lugude segu. Lisaks sõrmeotsaga üleloomulikku (ehkki seda viimast on kõvasti vähem, kui ehk alguses tundub). Peale intrigeeriva sündmustiku on teose üks tugevamaid külgi kahtlemata veenvate, keeruliste ja paeluvate tegelaskujude loomine. On ju kõik üheksa reisiseltskonna liiget kaugelt enam, kui pealtnäha paistab, ja isegi neil, kes esmalt süütutena näivad, on oma patud hinge taga või luukered kapis. Maitland annab usutavalt edasi ka keskaja Inglismaa ühiskonda, mida iseloomustavad eba- ja umbusk, hirm kõige teistsuguse ees ja samas siiski uskumatu lihtsameelsus, kui küsimus on religioonis või muus üleloomulikuna näivas.
Mulle näppu sattunud Penguini trükis torkas toreda lisana silma intervjuu autoriga raamatu lõpus, kus sai näha tema enda huvitavat perspektiivi ja hinnanguid tegelaste ning kirjutamise protsessi kohta.
Soovitan kõigile mõrvamüsteeriumide sõpradele, ent põnevat lugemist võib see pakkuda ka psühholoogilise ja ajaloolise romaani austajaile.

Viimne baka-aasta

2009-09-03T11:04:00.004+03:00

Mu viimane bakalaureuse sügissemester on alanud. Paljutõotav tunniplaan on järgmine:

ESMASPÄEV

10.15-12.00 Suuline tõlge (oh ei, sünkroon pole üldse minu teema)

14.15-16.00 Hispaania keel (see teeb mind kõige närvilisemaks. Viimasest hispaania keele loengust on möödas juba poolteist aastat. Kardan, et edasijõudnute tase võib pärast säärast pausi üsna raske olla)

TEISIPÄEV ehk ajusurma päev

10.15-12.00 Suulise ja kirjaliku väljenduse õpetus

12.15-14.00 Praktika (ootamatult kujutab endast sel aastal hoopis kirjalikku tõlget; väga tore üllatus)

14.15-16.00 Teooria

18.15-20.00 Kirjandusliku retseptsiooni teooria (Tanel Lepsoo FTW)

Neljaloengune päev, mis lõpeb kell kaheksa. Juhhei!

KOLMAPÄEV

10.15-12.00 Prantsuse keeleteadus/Vanaprantsuse keel (vaheldumisi üle nädala)

12.15-14.00 Erialaseminar

16.15-18.00 Hispaania keel

18.15-20.00 Praktiline eetika

NELJAPÄEV

12.15-14.00 Semiootika ajalugu (Lotman!)

14.15-16.00 Teooria

18.15-20.00 Fotograafia (vabakuulajana, võib-olla)

REEDE

Suhteline vabadus

Roosi nimel

2009-08-17T16:14:00.004+03:00

Calla hundid
Stephen King

Ühel päeval saavad mul loomingulised Tumeda Torni teemalised sissekandepealkirjad otsa. Täna veel mitte.
"Calla hundid" on Tumeda Torni tsükli viies raamat. Roland ja tema ka-tet jõuavad ääremaade serval asuvasse Calla Bryn Sturgise külla, kus kohalikud paluvad neilt abi lapseröövlitest Calla huntide vastu võitlemisel. Nad kohtuvad ka isa Callahaniga, preestriga meie maailmast, kellel on jutustada kummaline lugu vampiiridest ja neist, keda mees ise nimetab "madalateks meesteks". Ent ka mured ei jää kaugele - lisaks huntide ohule avastab Roland, et Susannahis tõstab pead uus isiksus, mis on nähtavasti seotud naise üsas kasvava kurja ennustava lootega. Ning kõige tipuks ähvardavad erimeelsused, valed ja saladused ka-teti sootuks lõhki ajada. Kas teekond Tumeda Torni poole katkeb või leiavad Roland ja ta sõbrad sellestki olukorrast väljapääsu?
Muidugi leiavad, sest tsüklis on ju veel kolm raamatut. Sellest hoolimata loob King huntidest tõeliselt ohtlike vastaste mulje, ehkki nende müsteerium pole kuigi keeruline (sain sellele jälile juba teose keskel). Eelneva "Võluri klaasiga" võrreldes näib "Calla hundid" veelgi rusuvamana. Me näeme, et nii Roland kui tema ka-tet on nõrgenemas ning peagi ei pruugi nad enam jaksata väljakutsetele vastu astuda. Isa Callahani jutustus võtab enda alla märkimisväärse osa raamatust ja on ilmselt otsapidi seotud Kingi muu loominguga (eeskätt Maine'is toimuvate õudusjuttudega). Ma ei ole kindel, kas see mulle meeldib. Igal juhul mõjub uute mahukate tegevusliinide sissetoomine igas tsükli osas veidi kunstlikult ja on hakanud mind ajapikku häirima. Parem oleks, et kõik need tegelased ja nende pikad lood lõpus ka kuidagi üksteisega seostuksid. Ning selle all mõtlen ma midagi enamat kui ebamäärane kas-see-on-ikka-kokkusattumus teema üheksateistkümne ja muu sellisega, mis näib kuidagi odava pingetekitamisvahendina ning pakub kangelastele kohati liiga lihtsaid väljapääse (nt see, kuidas Jake ja Eddie teoses paroole ära arvasid). Lisaks sageneb tegelaste tegude õigustamine sellega, et "ma lihtsalt kuidagi teadsin".
Võib-olla hakkab Rolandi tsükkel lihtsalt minu jaoks oma uudsust kaotama, aga ma arvan pigem, et nii pika sarja puhul peaks autor üritama sündmustikku värskena hoida, mida siin vist paraku juhtumas ei ole.. Jätkan lugemist igatahes sedamööda, kuidas Tumedat Torni eesti keelde tõlgitakse. Vähemalt "Calla huntide" lõpplahendus annab lootust millekski uudseks ja teistsuguseks järgmises osas pealkirjaga "Susannah' laul".

Noorim Edda

2009-08-03T12:28:00.004+03:00

Runemarks
Joanne Harris

Tegemist on fantaasiaromaaniga, mis tugevalt mõjutatud Skandinaavia mütoloogiast. Õigem oleks isegi öelda, et "Runemarks" on alternatiivmütoloogia, sest kõik Harrise kasutatud fantastilised elemendid on pärit germaani müütidest. Selle lehekülgedel kohtume Loki, Odini ja teiste aaside ning vaanidega. Loo peategelaseks on Maddy, tüdruk, kelle peopesal on veider ruunimärk ja kes valdab kardetavat võlukunsti. Sündmustik leiab aset keskmises maailmas ehk Midgardris, pärast Eddades ennustatud Ragnaroki lahingut ja eelmise maailma lõppu. Vanad jumalad on kas surnud või pagenduses ning nende asemele on asunud uus monoteistlik religioon, mis meenutab paljuski (vähemalt algul) ristiusku. Ruunimaagia on põlu all ja selle valdajaid üritatakse välja juurida. Maddy kohtub salapärase ühesilmse rändajaga, kellest saab tema õpetaja. Ükssilm tirib ta ohtlikku mängu, mille eesmärgiks on äratada vanad jumalad - kes on aga paraku üksteist umbusaldav ja pikka viha pidav kamp. Kas Maddyl õnnestub nad ühendada, et alistada kurjakuulutav Uus Kord?
Tegemist on stiililt lihtsa ja pretensioonitu seiklusjutuga, mis pakub huumorit segamini pinge ja ootamatute süžeepööretega. Tegelikult võib teosest jääda lausa lasteromaani mulje, kui on soovi silte kleepida. Veidi vanematele lugejatele võib päästvaks faktoriks osutuda temaatika. Loomulikult ei ole teist nii suure potentsiaaliga tegelaskuju kui trikimeister Loki, kes jääb teoses domineerima - kuid äratundmisrõõmu pakuvad mütoloogiasõbrale ka Odin, Skadi, Heimdall, Frey, Hel ja paljud teised. "Runemarks" ei jäta fantaasiaromaani muljet, kuna on tugevalt juurdunud Skandinaavia müütidesse. Ilmselt jääks Eddasid mitte tundvale lugejale hoopis teistsugune mulje. Üks raamatu parimaid külgi oligi minu jaoks äratundmine - vihjeid erinevatele müütidele ja lugudele leidub nii palju, et neid ei jaksa kokku lugedagi. Tundub, et ka autori taustauuringud on olnud üsna põhjalikud. Oletan, et tean Skandinaavia mütoloogiast rohkem kui keskmine inimene, aga ometi ei märganud ma ühtki häirivat viga. Samas tähendab see ka, et Harris pole välja mõelnud päris oma originaalseid tegelasi, vaid kasutanud ära juba olemasolevat materjali. Siiski on ta jumalatele oma lihvi andnud ja käsitlenud neid nii mõnigi kord veidi teisiti kui traditsioonilistes müütides kombeks (silmapaistvaim näide on Loki).
"Runemarks" on kerge fantaasiaseiklus, mis võib küll pakkuda lõbusat meelelahutust, kuid mille ainus tõeliselt esiletõstev tunnus on temaatika. Samas kahtlemata nauditav kõigile neile, kes peavad ennast Eddade sõbraks.

Kahe linna vahel

2009-07-31T00:28:00.006+03:00

The City and the City
China Miéville

China Miéville kuulub New Weird'iks kutsutud kirjanduslikku liikumisse. Eelnev uuring näitas, et tema loomingut iseloomustab omapärane, ent häiriva kiiksuga ulme, mis põimib fantastilisi elemente reaalse maailmaga. Seda definitsiooni silmas pidades võib „The City and the City“ mõningaid tahke küll Miéville'ile tüüpiliseks pidada, ent häirivuse taseme poolest see väga kõrgele ei püri.

Romaan esitab omapärase versiooni paralleeluniversumite loost. Keset tänapäevast maailma asub kusagil Ida-Euroopas või Väike-Aasias paik, kus kaks linna (Beszel ja Ul Quoma) geograafiliselt ja füüsikaliselt kattuvad. Mõlema linna elanikud kõnnivad päevast päeva samadel tänavatel, ent peavad piinliku täpsusega vältima teise linna ja selle elanike nägemist, et seda veidrat tasakaalu mitte häirida. Selle kirjutamata seaduse täitmist jälgib salapärane ja näiliselt kõikvõimas organisatsioon Breach, mis võib reeglirikkujad lihtsalt jäljetult kaduma panna. Tegemist on üpris originaalse ja päris keerulise kontseptsiooniga, mis teose jooksul lugejale erinevate vihjete ja märgetega lahti seletatakse. See idee ja sellega kaasnevad nüansid on ehk isegi huvitavamad kui „The City and the City“ krimkalik telglugu. Viimane domineerib romaani algusosas ja taganeb hiljem, jättes enam ruumi kaksiklinna ning Breachi olemuse uurimiseks – ent nagu kõik Miéville'i väikeses urbanistlikus maailmas, on ka see läbinisti põimunud linnade ristumise kontseptsiooniga.

Kui kõrvalisest rulapargist leitakse tundmatu noore naise laip, asub asja uurima romaani peakangelane, Beszeli mõrvarühma uurija Tyador Borlu. Peagi hakkab ta aimama, et mõrv võidi toime panna Ul Quomas, misjärel laip Beszeli visati – seega näib, et tegemist on piiririkkumisega. Borlu hingab juba kergendatult, lootes, et saab asja Breachile üle anda, kui välja ilmuvad asitõendid, mis näitavad, et rikkumist siiski polnud. Borlu hakkab kahtlustama, et keegi tahab Breachi asjasse segamist meelega vältida. Peagi saab ta saatusliku telefonikõne teisest linnast, mis paneb aluse ohtlikule seiklusele..

Romaan on jagatud kolme ossa, mis erinevad üksteisest nii tempo, meeleolu kui ka süžee peasihi poolest – peaaegu nagu oleks tegemist kolme üksteisele järgneva novelliga. Siiski saab lõpuks vastuse nii mõrvauurimine kui ka lugeja küsimused Breachi ja kaksiklinna ülesehituse ning toimimise kohta. Miéville'i stiil on vahetu ja kiire, pikkade kirjelduste asemel eelistab ta paisata lugeja pea ees sündmuste keerisesse. Mõnikord võib see ka segadust tekitada, eriti arvestades raskestimõistetava, ehkki paeluva ristumisteooriaga. Hästi kirjutatud kõnekeelne dialoog paneb oma muhedusega sageli naeratama ning annab suurepäraselt edasi tegelaste inimlikkust.

„The City and the City“ ei ole kindlasti puhas ulme. Ehkki meelde jääb teosest ennekõike selle originaalne maailm, on ulme-elemendid pidevalt tagaplaanil ja moodustavad teosest orgaanilise osa. Neid ei püüta kunagi spetsiaalselt lugeja jaoks lahti seletada, mis lisab romaanile veelgi salapärast sarmi. Tõsi küll, tegelased jäid ehk veidi kahvatuks ja lihtsakoeliseks ning sündmuste areng oli eriti teose algusosas aeglasevõitu, ent mitte see ei jää domineerima. Miéville üllatab originaalse ja hästi esitatud ideega, mis serveeritakse nauditava stiiliga. Nii nagu teose sees põimuvad ja ristuvad Beszel ja Ul Quoma, on „The City and the City“ intigeeriv segu kriminullist ja ulmejutust.

Väike tüdruk, akordionimängija ja fanaatilised natsid

2009-07-16T13:44:00.008+03:00

"Here is a small fact.
You are going to die."

The Book Thief
Markus Zusak

Austraallasest kirjanik on paberile pannud kummalise loo II maailmasõja aegsest Saksamaast. Hiljutine menuk jutustab väikesest Lieselist, kes viiakse kasulapseks Molchingi-nimelisse väikelinna Müncheni lähedal.Võitluses karmi ja nii mõnigi kord ebaõiglase eluga kujuneb Lieselil välja omapärane harjumus - ta varastab raamatuid. Sõnadest ja lugudest saab ta julgustust, mis on talle rasketel aegadel toeks. Mis aga kõige huvitavam - romaani jutustajaks on Surm.
See "raam" tuleb kõige teravamalt välja väikestes vahemärkustes, mis kas täpsustavad inimestest tegelaste öeldut või "spoilivad" edaspidi juhtuvat. Surm pole veatu jutuvestja - ta teeb reetlikke vihjeid loo lõpplahenduse kohta ja ruttab mõnikord sündmuste käigust ette -, ent see kõik muudab tema jutustuse kuidagi ehedaks ja vahetuks. Olgu veel öeldud, et tegemist pole siin ei kristlikust mütoloogiast tuntud vikatimehega (ehkki see kujund näib Zusaki Surma lõbustavat) ega ka Pratchetti humoorika tegelasega. Pigem jääb see Surm kuhugi vahepeale - on valdavalt kurblik või melanhoolne, kuid külvab sekka ka paar muhedat nalja või huvitavaid vaateid inimeste veidrustele. Huvitav on ka see, et jutuvestja Surm pöördub sageli otseselt lugeja poole, mis võib nii mõnigi kord sootuks ootamatult tabada, nagu romaani avalause, mida olen tsiteerinud sissekande alguses. Surma stilistiline eripära jutustajana on ka kummalised metafoorid, mida ta juhtunu kirjeldamiseks kasutab. Erilisel kohal on tema jaoks näiteks värvid, eriti taeva värvid, mida inimesed ei pidavat piisavalt hindama.
Vaatamata rusuvatele sündmustele II maailmasõja aegsel natsi-Saksamaal ei mõju "The Book Thief" masendavana, vaid näitab pigem, kuidas inimeste head küljed rasketes oludes välja tulevad. Tegemist on elujaatava ning humoorika teosega, ja seda nii tänu kahele lapsest peategelasele kui ka jutustajale. Zusak rõhutab, et Hitleri Saksamaa sakslased olid samasugused inimesed kui kõik teisedki - nende seas leidus nii fanaatikuid ja õelaid inimesi kui ka häid, kaastundlikke ja isetuid, ning sugugi kõik polnud Füüreri valitsusega rahul ega kiitnud heaks juutide tagantkiusamist.
Kuna loo lõpplahendus saab enam-vähem selgeks juba umbes teose keskel, ja seda taotluslikult, ei ole selle loo tõmbenumbriks niivõrd pinge või põnevus. Pigem on tegemist liigutava jutustusega selle kõige paremas mõttes, mis ei näi tänu hoolikalt kammitsetud stiilile ja osavatele kirjeldustele siiski pisarakiskujana. Zusak näitab II maailmasõja aegset Saksamaad uudse nurga alt ja käsitleb seda nii, nagu seda on teinud vaid vähesed. "The Book Thief" on nii stilistiliselt kui ka sisuliselt piisavalt uudne, et ka kõige nõudlikuma lugeja huvi ülal hoida. Hoiame pöialt, et see peagi eesti keelde tõlgitaks.

Kadunud blogija tagasitulek

2009-07-16T13:25:00.002+03:00

Umbes kuu aega on möödunud minu viimasest sissekandest ja ühtlasi ka Prantsusmaalt lahkumisest. Ei ole vaja muretseda - lennuk ei kukkunud alla. Juhtus aga see, et elu ründas võimsalt ja ma jäin alla..
Kokkuvõttes pole mul esimese Eestis veedetud kuu eest suurt midagi ette näidata. Umbes pool sellest ajast on kulunud kutsikatega tegelemisele. Siiski oli mul ju tohutult palju plaane, mida oma suvega teha. Vaatame korraks üle, kuidas mul plaani täitmisega läheb.

Folk - ma pole isegi telklas kohta kinni pannud. Seni pole olnud aega ähmaseltki muret tunda, aga peaks vist varsti liigutama hakkama. Tegevuskava näeb ette ilmselt ühe päevapileti ja ülejäänud kontserdid siis üksikpiletitega.

DnD - seni pole veel miskit kuulda ega näha.. Ilmselt ei lähe mäng sel suvel korralikult käima. Iseenesest kahju ju. Vähemalt on mul nüüd uus PHB käes. Ilus värviline. Äkki leiab hiljem Tartus mingi mängu, või siis hakkab seesama müütiline kampaania olema sügisestel nädalavahetustel.

Warhammer - turniir on 1.-2. august ja ma olen mudelite värvimisel ajahätta jäämas. Vist sai endale liiga suured eesmärgid seatud. Turniiriks tuleb värvida veel kuuene Silver Helm'ide üksus ja kolm Phoenix Guardi. Painting spree anyone?
Vahepeal mängisin ka Edde kaose armee vastu ja sain hävitavalt lüüa. Vigadest õpitakse, hmm? Ikkagi hakkab kaos ära tüütama. Tough as nails, manööverda ja kombineeri rünnakuid palju tahad, nad ei sure lihtsalt ja löövad tagasi ka paganama valusalt..

Lugemine - "The Book Thief" sai läbi ja see oli tõesti hea. Järgmisena võtan käsile Miéville'i, riiulis ootab veel päris mitu paljutõotavat teost. Augustikuus läheb tellimisele ka hulk Horus Heresy raamatuid. Siin võiks veel selle ka ära märkida, et ma sain George R. R. Martini autogrammi oma raamatusse :P Järgmisena tooge palun Eestisse Robin Hobb ja Scott Lynch.

Battlestar Galactica lauamäng - on ikka veel kusagil postis. Peaks iga hetk siia jõudma hakkama. Kui just postitöötajad liiga iirlased pole. Sellega seoses - mõnikord nad on ikka iirlased küll. Näiteks ülalmainitud Miéville'i raamat pandi mulle lahtiselt postkasti peale, kes tahes oleks võinud selle käigu pealt ära võtt. Lisaks sadas kogu hommiku paduvihma. Õnneks raamat siiski raskelt kahjustada ei saanud, tänu paksule papp-pakendile. Ikkagi lähen ma selle pärast postkontorisse torisema. Nii ei saa, raamatuid tuleb kohelda protseduurikohase lugupidamisega!

Kirjutan ma seda sissekannet muide juba uues rüperaalis. Delli klaviatuur on imemõnus.

Kodu poole teel

2009-06-12T18:32:00.003+03:00

Homme samal ajal peaksin ma olema juba Lätis. Ja õige pea Tallinnas.
Prantsusmaalt lahkudes valdavad mind vastakad tunded. Ühest küljest on kahju, et see ainulaadne kogemus on nüüd lõpule jõudmas, ja Orléans jõudis mulle selle aastaga juba päris koduseks muutuda. Käisingi täna natuke linnas ringi, lihtsalt selleks, et erinevate kohtadega hüvasti jätta. Loire'i kaldad, Les Carmes, Antidote ja McEwan's. Eriti viimane sai sel poolaastal peaaegu teiseks koduks, seal oli hea koos rahvusvahelise seltskonnaga jalgpalli vaadata, rääkimata muhedatest omanikest. Ja Guinness on endiselt ainus õlu, mida ma juua suudan. Mis ma öelda oskan, Orléansis on seda "kultuurse väikelinna" hõngu, mis Tartugi nii toredaks muudab. Tallinn ei suuda selles osas päris võistelda, jääb natuke liiga suureks ja stressirohkeks.
Teisest küljest, eks see pea neljakuune streik tüütas ikka ausalt öeldes ära küll. Pidev teadmatuses virelemine et cetera. Ülikool oleks võinud rohkem õpilastega suhtlemisega tegeleda ja neid sagedamini toimuvast informeerida. Selle asemel jäeti kõik omapead, kes asjaga kursis tahtis olla, see pidi igal õppejõudude koosolekul kohal käima. Ja loomulikult on tore jälle eestikeelsesse keskkonda tagasi tulla, rääkimata perest, sõpradest ja lemmikloomadest, kellest ma siiski puudust tundsin.

Toakoristuse kontroll on siinmail ikka väga lõdva tasemega võrreldes Tartuga. Eelmise kevade Tartu Üliõpilasküla kogemust meenutades küürisin ma oma tuba kolm päeva järjest. Siis tuli tädi ja vaatas kaks minutit toas ringi. Ja ütles, et väga hea. Ma olin peaaegu pettunud, et ta ei tahtnudki imetleda kõiki mu raske töö vilju.

Sel suvel on mul palju, mida oodata, nende seas folk, DnD, Warhammeri turniir, palju huvitavat lugemist ja Battlestar Galactica lauamäng! Seda viimast mõtlesin ma alguses juba siin olles tellida, aga raha jäi väheks. Ilmselt tuleb siis see tehing juunikuu palgapäevaks jätta.

Kel on soovi mind oma silmaga näha, siis saabun Tallinna Lennart Meri nimelisse lennujaama homme kell 20.20. À Samedi!

Pariisis kolamas

2009-06-05T12:54:00.001+03:00

Eelmisel nädalavahetusel kuulsin, et mu vana klassivend on tulnud USA-st Pariisi oma lõputöö jaoks arhiivides tuhnima, ja kasutasin seda ettekäänet kohe jälle pealinna sõitmiseks.
Sel laupäeval oli ikka harukordselt ideaalne ilm, lõuna paiku küll ehk veidi palav, aga õhtul selle eest suurepärane. Perfection, nagu Chandler ütleks.
Sedakorda sai siis sihikule võetud kaks sellist Pariisi nurka, mida ma polnud suhteliselt ammu külastanud (loe: viimase seitsme aasta jooksul) - nimelt La Défense ja Montmartre.

Algas aga meie teekond hoopiski Louvre'i kandist ja edasi juba läbi Tuileries'i aedade.

Sellelt fotolt võib näha niinimetatud Axe Historique'i, ülipikka sirgjoont, mis ühendab arvukaid Pariisi monumente, neist tähtsaimad Louvre, Place de la Concorde, Arc de Triomphe de l'Étoile ja Grande Arche, minu teekonna lõpp-punkt. Suur osa teljest asub Champs-Élysées bulvaril.

Facepalm oli juba renessansiajal aktuaalne.

La Défense'i jõudmiseks võtsime Place d'Étoile'i juures metroo, sest polnud enam tuju jala kõndida.

Midagi hoopis teistsugust kui Pariisi kesklinn. Samas ka omamoodi huvitav.
Tegemist on ärikvartaliga, mis on saanud nime Prantsuse-Preisi sõjas hukkunute auks püstitatud memoriaali järgi.

La Grande Arche, püstitatud 1990. aastal François Mitterrandi tellimusel. Autoriks taani arhitekt von Spreckelsen. Hoone sees on prantsuse majandusministeeriumi kontoriruumid ja rahvusvahelise inimõiguste organisatsiooni peakorter, ja kõige tipus näitusesaal. "Kaar" on 110 meetrit kõrge - selle alla mahuks vabalt ära Notre-Dame'i katedraal.

Kummaline puri kaare all. Selle asendit on võimalik fotodelt nähtava mehhanismi abil muuta, kuid mis otstarve sel on, sellest ma aru ei saanud ja kusagilt mujalt selle kohta infot ka ei leidnud.

César Baldaccini skulptuur nimega "Le pouce" ("Pöial") kujutab endast 12 meetri kõrgust ja 18 tonni kaaluvat metallsõrme. Hmmm.

Eelmainitud memoriaal, mis kvartalile nime andis.

Need pidid olema musikaalsed purskkaevud. Mina küll midagi peale solina ei kuulnud. Võib-olla oli muusika kokkuhoiu huvides välja lülitatud. Nagu Versailles, kus purskkaevud töötavad ainult kaks tundi päevas. Iseenesest muidugi õige suhtumine.

Pärast La Défense'i imetlemist viis tee Montmartre'ile, kunagisse kunstnike ja kirjanike meelispaika ning, mis seal salata, ka kuulsa boheemliku dekadentsi hälli. Hea oli, et taipasin seekord statiivi kaasa tassida.

Guinness on kõikjal!

Sacre-Coeuri basiilika on üks Pariisi kuulsamaid turismimagneteid, kuigi tegu on küllaltki hiljutise ehitisega (valminud 1914. aastal). Kirik kombineerib romaani ja bütsantsi stiili elemente. Ehitamiseks kasutati travertiini-nimelist kivi, mis eritab kaltsiite ja püsib seetõttu valgena isegi keset Pariisi tänavatolmu ning heitgaase.

Vaade Pariisile kiriku vaateplatvormilt.

Kohustuslik klõps Eiffeli tornist.

Vaat sellised pildid siis seekord.

UUS NEU NEW NOUVEAU NOVÕI

2009-06-04T17:22:00.004+03:00

Kuu on vaevalt alanud, ja juba ujutatakse üle uute põnevate präänikutega - seekord siis video kujul.

Final Fantasy VII: Advent Children Complete jõudis eile Jaapanist väljapoole. Põhimõtteliselt on siin tegu originaalse AC edendatud graafikaga versiooniga, millele on lisatud ka mõned uued stseenid. Film tuleb välja BluRayl, kas ka DVD-l, sellest ma veel kuulnud pole. Eelvaade. Näeb päris korralik välja. Craudo! Hehe.

Harry Potter ja segavereline prints ehk Rowlingu Potteri-saaga järjekordne kinoversioon. Esilinastus on sihitud 17. juulile. Eelvaade.

Assassin's Creed 2 tegijad näitasid E3-l uut HD eelvaadet. Väga tegija. Huvitav, kas too neiudele rahamaksmine, et nood tähelepanu hajutaksid, on üks mängu uutest võimalustest?

Homme tuleb pilte mu hiljutisest Pariisis käigust ja lähitulevikus räägin veel "Cloverfieldist".

Häid ja halbu uudiseid

2009-05-25T22:22:00.005+03:00

Kõigepealt halb uudis: Andrzej Sapkowski "Witcher" saaga teise teose "Times of Contempt" ("Czas Pogardy") inglisekeelne tõlge, mis pidi algul ilmuma selle aasta sügisel, on nüüd terve aasta võrra edasi lükatud (hetkeseisuga 15. oktoober 2010).

Ja hea uudis: Orléansi ülikooli juhatus ja õppejõudude-üliõpilaste kollokvium jõudsid viimaks otsusele. Kõik selle semestri loengud ja eksamid jäetakse ära. Õpilastel võimaldatakse hinded kätte saada iseseisva töö vormis, mille õppejõud peavad määrama käesoleva nädala lõpuks. Seega paistab, et allakirjutanu pääseb jaanipäevaks koju! Oli ka tagumine aeg, et midagi lõpuks selguks.

Maikuu noppeid

2009-05-23T16:07:00.007+03:00

Jätkan eelmisel kuul alustatud traditsiooni teha lühike kokkuvõte kuu jooksul nähtud-kuuldud huvitavast infost kirjanduses. Ja seekord ka arvutimängude vallast, sest - miks mitte? Juba räägitakse ju ka nende eraldi kunstivormiks kuulutamisest.

Number üks. Aprillis ma mõtisklesin, et kas Scott Lynchi kolmanda teose "The Republic of Thieves" tollal ametlik ilmumiskuupäev (16. juuni) jääb lõplikuks. Ei jäänud. Hetkel on avaldamine teadmata ajaks edasi lükatud. Optimistid loodavad, et ehk käesoleva aasta lõpuks saame seda näha. Mina enam väga loota ei julge. Kas Lynchi võib olla tabanud see pahaendeline George R. R. Martini sündroom? Samas muidugi peaasi, et romaan oleks lihvitud ja terviklik, kui avaldamine venib kvaliteedi nimel, siis ma ei kurda.

Number kaks - positiivsem uudis. Stephen Kingi "Tumeda Torni" viies raamat, "Calla hundid" ("Wolves of the Calla") on nüüd eestikeelse tõlkena olemas. Kaanepildil figureerivad mõõgad on küll veidi liiga tähesõjaliku väljanägemisega. Eks näis.

Number kolm. Tema enda blogi andmetel valmis Patrick Rothfussil kuu alguses triloogia "Kingkiller" teise raamatu käsikiri pealkirjaga "The Wise Man's Fear". Esimene osa, "The Name of the Wind", on mu raamatuostunimekirja eesotsas.

Number neli. Assassin's Creed 2. Sellega on justkui kõik öeldud.
Seletan siiski natuke lähemalt. Teise osa tegevus leiab aset renessansiaja Itaalias. Intervjuudes on mainitud vähemalt kaht linna, Veneetsiat ja Firenzet. Ma natuke lootsin (esimese mängu lõpu põhjal), et tuleb feodaalses Jaapanis, aga noh, kõike head korraga ka ei saa.
Kuulu järgi on asjasse segatud ka erinevad Leonardo da Vinci leiutised. Loodetavasti ei lähe kogu lugu liiga "Da Vinci koodiks" kätte. Uue mängu peategelane on Ezio Auditore, noor aadlik, keda ajendab palgamõrtsukatega liituma kättemaks. Ja ta näeb välja Altairiga üsna sarnane. Okei, see keep on tegelikult päris lahe, rääkimata kahest (!) kaelusest. Ja kahest randmenoast. Kuuldustest veel nii palju, et mängus on seekord kuni 16 erinevat alamissiooni tüüpi, aga pealtkuulamine ja taskuvargus on maha jäetud. Ezio oskab ka ujuda (jumal tänatud selle eest!) ja alistatud vastaste relvi üles korjata, et nendega võitlust jätkata. Mäng peaks välja tulema käesoleva aasta jõulude paiku. Ametlik sait, kus leidub ka videoklipp huvitava intervjuuga.

Number viis. Nagu Creedi järjest veel vähe oleks, Bioshock 2.
Seniste piltide ja jutu põhjal tundub, et väga šokeerivaid muutusi mängumehhanikas ei ole plaanis, ja graafika oli juba esimesel osal silmipimestav. Seekord astub mängija aga ühe Big Daddy rolli (with drill arm and everything!). Sündmustik toimub 60-ndatel, s.o. kümmekond aastat pärast "Bioshocki" lõppu. Rapture on ümbritseva ookeani surve all lagunemas ja Big Daddyd peavad üha lootusetumaks muutuvat võitlust järjest agressiivsemate ja tugevamate Spliceritega.
Mis mulle selle mängu promo juures eriti meeldib, on nende Flash-sait, mis kujutab endast huvitavat mõistatusmängu. Väga tore oli üritada neist erinevatest kirjadest ja infokildudest terviklikku pilti kokku panna. Kusjuures vihjed muutuvad järjest õõvastavamaks. Kelle toaga on tegemist? Mida ta uuris ja mis temaga juhtus? Esimese "Bioshocki" läbinuile on siin nii mõndagi kahtlaselt tuttavlikku. Vastuse ühele neist küsimustest annab aga see artikkel.
IGN-i üha täieneva kogu mängusisestest kaadritest võib leida siin. Mäng ise peaks välja tulema sügisel.

Kutsikablogi vol. 2

2009-05-23T09:43:00.006+03:00

Hiljuti said kutsikad kuu aega vanaks!

Suurem valik fotosid Delfi albumis (mitte minu omas).

Maast ja ilmast

2009-05-17T17:15:00.005+03:00

Esiteks, Eurovisioonist.
Norra võit oli tõesti juba enne finaali praktiliselt kindlustatud. Ega laululgi iseenesest suurt viga polnud, tore lihtne meloodia, mis siis, et Rybak päriselt laivis ei viiuldanud. Hullemadki on teinekord võitnud. Mis aga mulle ei meeldi, on poisi suhtumine. Ei kõlba ikka enne võistlust kõigile, kes kuulata viitsivad, kuulutada, et võit juba taskus! Mis siis, et see tundus siis tõenäoline ja osutuski tagantjärele tõeks. Kui slaavi päritolu noormehele võib vähese tagasihoidlikkuse ehk andeks anda, siis Rybaki käitumine oli juba peaaegu ülbus. Ja lisaks muidugi veel finaali eelõhtul õhtusöök zürii esimehega.. Ehkki olgu öeldud, et viimane astus enne võistlust targu tagasi. Ühesõnaga, nii nagu tuleb osata kaotada, tuleb osata ka võita. Mulle ei ole sümpaatsed sellised tegelased, kes edu saavutades nina püsti ajavad.
Eesti kuues koht on parem, kui ma oodatagi oskasin, ehkki finaali vaadates käis enne hääletamise algust küll peast läbi, et miks ei võiks me jõuda esikolmikusse või isegi.. Kas julgen loota? Sest tõele au andes näis Urban Symphony esitus mulle kõige sümpaatsemana. Muidugi pole ma ka erapooletu hindaja.
Lisaks Eestile hoidsin pöialt veel Islandile, sest Yohanna laul oli ka mulle meeltmööda. Ja Island tuligi teiseks, mis oli sel võistlusel parim võimalik koht. Nii et põhjust rõõmustamiseks on ju enam kui küll!
Aga prantslastest oli kahju - nad panid Patricia Kaasile nii suuri lootusi. Prantsuse kommentaatorid alustasid hääletusvooru itsitades ja erinevate maade esindajate välimuse üle nalja heites, aga mida aega edasi, seda meeleheitlikumaks nad muutusid - tuleks kasvõi mõnigi kaheteistkümnepunktine! Aga isegi vanad liitlased Türgi ja Hispaania vedasid alt. Üks prantslane ütles mulle pärast, et nüüd võivad nad Eurovisiooni osas alla anda - Kaas oli nende viimane trumpkaart, üleeuroopaliselt tuntud nimi, parim, mida nad välja panna suutsid, aga ikka ei hakanud hammas Skandinaavia ja Ida blokkide peale. Eks vist inglased pidid Lloyd-Webberi kohta sama mõtlema, kuigi nad said siiski viienda koha, mis on prantslaste kaheksandast natuke ilusam.
Rohkem nagu selle aasta osalejate seast kedagi välja ei olekski toonud, oli nii üle kui ka alla keskmise esitusi, aga ei midagi väga meeldivat. Märkasin üht huvitavat tendentsi (võib-olla oli see olemas ka juba varasemail aastatel, aga seekord tuli kuidagi eriti teravalt esile): enamus laule jaotusid kahte kategooriasse. Esiteks nn "metsikud tantsud", peamiselt lavašõule, napilt riietatud tantsijatele, rabavale rütmile ja purskavale tulele rõhuvad esinejad, kellele vokaalkvaliteet oli teisejärguline, ja teiseks traditsioonilisemad, staatilisemad lauljad, kes keskendusid meloodilisusele ja vokaalselt perfektsele esitusele. Olen uhke, et Eesti põhjamaiselt stiilne ja kaunis etteaste suutis seljatada peamised kuumaverelised nabatantsijad Kreeka ja Ukraina (kuigi Türgi, sinder, sai meist mööda).

Teiseks, netiavaruste kohal hõljuvad juba pikemat aega ähvardavad tormipilved ja nende pealt vaatavad alla kurjad autoriõigustejumalad. Kas olulisemad on inimeste vabadused või autorite õigused? See debatt on omandamas täiesti uusi mõõtmeid.
Ma räägin siin prantsuse autoriõiguskaitseseadusest (hellitavalt HADOPI seadus - Haute Autorité pour la Diffusion des Œuvres et la Protection des Droits sur Internet), mida Sarkozy kultuuri- ja kommunikatsiooniminister Christine Albanel üritab läbi suruda. Ma pole näinud, et Eesti meedia seda eriti kajastaks, seega olgu seda probleemi lühidalt seletatud: kui see seadus peaks kehtima hakkama, oleks igasugune piraatlus Prantsusmaal karistatav netiühenduse kohese katkestamisega, kusjuures otsuse teeks teenusepakkuja poolt edastatud netiprotokolli põhjal HADOPI komitee ja kohtuotsust selleks vaja ei läheks. Kõige katastroofilisem säte on aga see, et süüdistatavail tuleb karistuse vältimiseks oma süütust tõestada (vastupidiselt siis Euroopas üldlevinud õiguspõhimõttele "süütu, kuni süü on tõestatud"). Ning erinevate IP-võltsimise võimaluste tõttu on üsna tõenäoline, et piraat võib rikkumise toimepanekuks pruukida pahaaimamatu netikasutaja identiteeti, kes siis netiprotokolli põhjal süüdi jääb.
Aga prantslased, vanad revolutsionäärid, ei jäänud seda muidugi käed rüpes pealt vaatama ja moodustasid ühenduse La Quadrature du Net, mille peamisteks eestvedajateks on erinevad IT-spetsid. Kuni selleni välja, et Europarlament võttis küsimuse arutada ja otsustas suure häälteenamusega, et sellist karistussüsteemi ei tohi piraatlusega võitlemiseks rakendada. Õigust internetiühendusele loeti osaks võõrandamatust õigusest infole ligipääsule. Kuna EL-i otsused peaksid riiklikest üle käima, siis oleks probleem ju justkui nagu lahendatud? Aga Sarkozy muidugi ei tagane. Kuna ta on Sarkozy. Nalja kui palju.
Kõige süngem on sealjuures see, et HADOPI-st lõikavad kasu peamiselt suurkorporatsioonid, mitte tõelised artistid ise. Valitsus kaitseb niisiis taas rikaste huve - üllatus, üllatus. Autoriõiguste kaitsel minnakse inimeste vabadusi piirama. Ma saan aru, et suurfirmadel on oma huvid mängus - aga nad lähenevad sellele nii pagana lühinägelikult. Eks see ole vist ajastu märk - igasugune sõda terroriga ja piraatlusega ja muu säärasega on praegu väga in. Aga selle asemel võiks ju hoopis keskenduda sellele, kuidas oma toodet paremini ja mõistlikumalt müüa. Isiklik näide: kui mul oleks võimalus mitte piraatida oma lemmiksarju, vaid vaadata neid näiteks netistriimist teatud väikese ühekordse tasu eest, siis ma kasutaksin seda võimalust. See oleks lihtsam, kiirem, ohutum ja pealekauba oleks ka mu südametunnistus puhas. Aga kuna seda võimalust ei ole, mis mul siis üle jääb? Palun hakake inimestele kõigepealt seaduslikult võimaldama seda teenust, mille ebaseadusliku piraatimise pärast te neid karistada tahate. Küll siis näete, kuidas piraatide hulk vähenema hakkab. Lihtsalt tuleb laiskusest üle saada ja ajaga kaasas käia. Ei tapnud meelelahutustööstust televisioon ega ka videokassetid ega ka DVD, ei tapa teda ka failivahetusprogrammid.

Huvitav, kui kaua läheb aega, enne kui Eesti asjapulgad Sarkozy ning Albaneli tegemisi märkavad ja neist eeskuju võtavad? Me oleme ju ka maailma piraatlusevastase võitluse esirinnas.

Asjast huvitatutele mõned detailsemad artiklid:

Wiki
Arstehnica.com HADOPI-st

Versailles

2009-05-17T11:53:00.019+03:00

Valik fotosid eelmise nädala väljasõidust Louis XIV loodud kuningate suveresidentsi.

Kuldne katus on kuldne

Siseõuel

Talk to the hand

Kabel

Kaminasimss

Apolloni saal

Marsi saal

Peeglisaal

Tavaline küünlajalg

Taga-aed

Aia plaan. Jah, neil on seal allee nimega Allée des Ha! Ha! ehk Ha-ha allee. Kes ütles, et absoluutsetel monarhidel pole huumorisoont?

Postkaardivaade

Latone'i purskkaev

Bassin de La Girandole

See park oli ikka tohutult suur. Kohati ka paras labürint, kuhu võis lausa ära eksida. Hea, et sissepääsu juures kaart anti.

Bassin d'Apollon

Grand Trianoni aed

Grand Canal

Pargi peaallee

Petit Trianon. Põhimõtteliselt väiksem kõrvalloss aedade tagumises nurgas. Tuntuks saanud Marie Antoinette'i elupaigana. See meeldis mulle pealossist isegi rohkem, sest Versailles ise oli minu maitse jaoks natuke liiga kuldne.

Grand Trianon

Mitte lihtsalt tavaline lauajalg..

Grand Trianoni galerii

Suurem valik pilte Delfi albumis.

Fêtes Jeanne d'Arc

2009-05-10T10:28:00.010+03:00

Festival hakkab lõppema. Arvestades viimaste päevade kehva ilmaga mu fotodele ilmselt enam eriti lisa ei tule, seega väike valik seni kogunenud klõpse:

Festivali avapäeval etendati läbi 1429. a Orléansis toimunud sündmused. Siin siis "inglased", kelle valduses linn enne dofääni väe saabumist oli.

Esimese õhtu rongkäik, mis tähistas Jeanne d'Arci ja tema kaaskonna võidukat sisenemist Orléansi pärast inglise väe alistamist.

Ilmselt pole ma ühegi foto nimel varem nii palju pidanud vaeva nägema.. Tingimused olid kohutavad. Oli pime ja inimesi oli tänaval sadade kaupa, nii nemad kui ka rongkäik olid pidevas liikumises. Aga ma pidin olema võimalikult lähedal, sest mul oli kasutada vaid pardavälk.. Antud foto on ainus kuskil kahekümnest, mis tuli hea teravusega ja ilma mõne pealtvaataja peanuputa esiplaanil.

Alljärgnevad fotod on võetud sel neljapäeval, mil katedraali peale projitseeriti erinevaid valgusmänge ning lisaks videoinstallatsioon, mis jutustas (vähemalt kolmandat korda festivali jooksul) Jeanne d'Arci eluloo.

Eile käisin Versailles'is, sellest tulevad fotod siia järgmiste päevade jooksul.

Prantsusmaa läbi aegade vaadatuim film

2009-04-29T15:27:00.009+03:00

Bienvenue Chez Les Ch'tis

INFOMULL
komöödia, 106 min
Pathé Productions 2008
Režissöör Dany Boon.
Osades Dany Boon, Kad Merad, Zoé Félix, Anne Marivin.

Nagu sissekande pealkiri märgib, on tegemist Prantsusmaa kassarekordi omanikuga. Tõenäoliselt tänu sellisele edule on ka juhtunud harv ime - filmi DVD on välja lastud inglisekeelsete subtiitritega, mis võimaldab ka prantsuse keele oskuseta vaatajatel sellest aru saada. Lühike sisukokkuvõte: postitöötaja Philippe Abrams (Merad) siirdatakse distsiplinaarkorras Põhja-Prantsusmaale Nord-Pas-du-Calais' piirkonda, millest tema kodukandis Vahemere rannikul räägitakse tõelisi õuduslugusid. Kohale jõudes märkab mees aga, et seal pole olukord sugugi nii hull: kohaliku postkontori meeskond eesotsas postiljon Antoine'iga (Boon) võtab ta hästi vastu ja peaegi sõbruneb ta oma uute kolleegidega. Ent õnnetuseks ei usu ta lõunasse maha jäänud naine (Félix) sõnagi tema seletustest ja Philippe läheb lihtsama vastupanu teed, hakates talle valetama.

Süzee
On üsna lihtne ja mitte eriti originaalne. Piirkonnast A stereotüüpset ettekujutust omav isik B, kes on pärit radikaalselt teistsugusest piirkonnas C, satub A-sse ja peab seal toime tulema. Peagi avastab ta, et A on sama hea kui C, kui mitte paremgi. Lisaks veel paar komplikatsiooni, et midagi ikka toimuks ka - ja ülejäänud ruum jääb huumori jaoks. Ent tegemist pole lihtsalt naljaga - režissöör/näitleja Dany Boon on ise üles kasvanud nn Ch'tide piirkonnas ja tema missiooniks on selle omapärasid ning karakterit üldsusele tutvustada. Sealjuures oli mulle väga sümpaatne, et tegemist pole traditsioonilise halvustava või naeruvääristava paroodiaga, vaid väga heasüdamliku vaatega ühte unikaalsesse provintsikultuuri. Huumor on sageli keeleline ja seetõttu ehk mitteprantslaste jaoks kohati arusaamatu, aga inglisekeelsed subtiitrid on väga head ja suudavad nii mõnelgi korral sõnademängud üsna hästi edasi anda. Oma kaht põhifunktsiooni - head lõbusat meelelahutust ja Põhja kultuuri tuvustamist - täidab film väga hästi. Lihtne süžee on neile kahele pigem taustaks ja ettekäändeks, ja hea ongi, et ta domineerima ja tähelepanu endale kiskuma ei kipu.
7/10.

Karakterid/näitlejatöö
Kui režissöör ise oma filmides ka tähtsas näitlejarollis on, võib see poleemikat tekitada. Siin see küll ei seganud. Nii Boon kui Merad on oma rollides väga sümpaatsed. Meradi Philippe on filmi keskne ja ka kõige keerulisem karakter: alustab tüüpilise suletud mõtlemisega kontorirotina ja lõpetab märksa avatuma ning elurõõmsama inimesena. Eetilisi sisekonflikte põhjustab ka tema mitte-just-idülliline suhe abikaasa Juliega. Booni postiljon Antoine on samuti mitmetasandiline - heasüdamlik, kuid ehk veidi lihtsameelne mees, kelle nõrk iseloom ja loomupärane pelglikkus teevad temast ema tuhvlialuse, lisaks on tal probleeme alkoholiga. Filmi jooksul kasvatab ta endale siiski märksa tugevama selgroo. Kõrvaltegelased - Philippe'i pere ja Bergues'i postitöötajad - on karikatuurselt lihtsad ja üheplaanilised, ent sellegipoolest hästi esitatud ja võtavad muigama küll.
7/10.

Visuaal
Kuna tegemist on komöödiaga, mille rõhuasetus on mujal, oleks vale kaameratööle liigset tähelepanu osutada. Tõsi ta on, midagi hingematvat film selles vallas ei paku, kuid siiski reedavad suurt eelarvet mõned ootamatult efektsed laiad plaanid (nt. algustiitrid või Antoine'i kellamängu saatev kaader Bergues'i katustest).
5/10.

Heli
Filmimuusikas on kohati päris mõnusaid kohti, eriti just ülalmainitud laiade plaanide ajal. Üldiselt see siiski suurt rolli ei mängi. N.ö. komöödiate klišeeks muutunud "humoorikad" palad - teate küll, need, mis nagu tahaksid öelda, et nüüd kohe juhtub midagi naljakat - võivad aeg-ajalt isegi natuke häirida.
5/10.

Üldmulje
Hea. Just täpselt nii. Ei midagi totaalselt vaimustavat. Kindlasti mitte parim prantsuse komöödia, mida ma näinud olen. Ent samas üdini optimistlik ja positiivne film, mis vedas suu naerule ja jättis sisemusse lihtsalt hea tunde. Selles suhtes õnnestunud. Võiks mõnikord uuesti vaadata küll. Samas ei oleks küll osanud oodata, et see on prantsuse kõigi aegade kõige vaadatum film. Kui ma oleksin seda enne vaatamist teadnud, oleksid ootused ehk olnud suuremad ja oleksin võinud isegi pettuda. Mis demonstreerib jällegi eelarvamustevaba filmivaatamise väärtust.
Paljude arvates oli filmi geniaalseimaks stseeniks see osa, kus Antoine ja Philippe lähevad posti koju toimetama ja selle tegevuse käigus purju jäävad. Minule jälle jättis see väga "keskmise" mulje, pigem ootasin juba, millal see ringi uimerdamine ja lõputu itsitamine lõpeb ja sisukam huumor edasi läheb. Üldiselt on päris raske välja tuua üht lemmikstseeni, film oli pigem tervikuna hea. Võib-olla "võlts Bergues" oli üks meeldejäävamaid.
Üldmulje 7/10.

Valitud lõik: Ch'ti keele kiirkursus

Puppies!

2009-04-27T13:31:00.011+03:00

Kõige suurem must:

Väiksem must:

Soobel emane:

Ja pardiperest ka mõned pildid:

Muu:
Täna õhtul kell üheksa on Heroes'i viimane episood! Pealkirjaga "An Invisible Thread". On kuulda, et surma saab üks meessoost tegelane, kes on olnud meiega esimesest hooajast alates.

29. aprillil ehk sellel kolmapäeval algavad Orléansis Jeanne d'Arci päevad. Ootan põnevusega.

Järgmisel korral tuleb Ch'ti jutt. Ausõna.

Printemps

2009-04-23T09:53:00.012+03:00

Valik fotosid kevadisest Orléansist.

Ülikooli kampus:

Olen avastanud, et looduses pole mul roosa värvi vastu midagi.

Linnas:

Ma ei suuda sageli valida laia plaani ja lähivõtte vahel. Üks pakub paremat konteksti, teine on suurem ja detailsem. Kumba eelistada?

Jällegi see lähivõtte/suure plaani dilemma. Kirik on Croix-Saint-Marceau kesklinna lähedal. Esiplaanil I maailmasõjas hukkunute mälestusmärk.

See foto tekitab minus seletamatut nostalgiat.

Mulle arusaamatu funktsiooniga raudrõngad Loire'i kaldapealsel. Võib-olla seotakse sinna suurvee ajal paate? Mina pole seda igatahes kunagi oma silmaga näinud.

Saint-Aignani klooster.

Tour Neuve.

Saint-Pierre-Le-Puellier' kirik.

Uued elud

2009-04-20T12:25:00.003+03:00

Mu collie'l sündis täna hommikul kolm kutsikat. Üks soobel tüdruk ja kaks musta poissi. Kuuesest pesakonnast kolm sündisid surnuna. Kui fotod minuni jõuavad, siis panen siia midagi üles ka.

Lisaks on Micheli peresse ka lisa tulemas:

Homme või ülehomme kirjutan veel filmist "Bienvenue chez les Ch'tis" ja panen üles mõned fotod Prantsusmaa kevadest.
Uudiseid veel niipalju, et maikuus sõidan ma Versailles'i ja Bretagnesse. Need kaks jäävad tõenäoliselt viimasteks väljasõitudeks Prantsusmaal. Huvitav, Erasmuse-aasta hakkab läbi saama, aga mul polegi eriti kahju. Pigem tahaks juba kodumaa pinnale.

Obi-Wan presidendiks

2009-04-10T13:09:00.016+03:00

Katsetan uut, veidi põhjalikumat filmidest rääkimise formaati.

Star Wars: Clone Wars

INFOMULL
ulmeanimatsioon, 98 min
Warner Brothers/Lucasfilm 2008
Režissöör Dave Feloni.
Osades Matt Lanter, Ashley Eckstein, James Arnold Taylor, Christopher Lee, Samuel L. Jackson, Anthony Daniels.

Tegemist on Lucasfilmi esimese täispika animatsiooniga, mille tegevus toimub teise ja kolmanda episoodi vahel, Vabariigi ja separatistide sõja ajal. Lühike sisukokkuvõte: hutt Jabba poeg röövitakse ja too palub nii jedidelt kui ka separatistidelt abi, lubades oma toetust sellele poolele, kellel ta järeltulija päästa õnnestub. Jedid saadavad ülesannet täitma Anakini, kellele määratakse vastu tema tahtmist padawan Ahsoka Tano. Neile assisteerib Obi-Wan, kelle roll on peamiselt Anakini tekitatud jama korda ajada. Üsna veider on see, et titulaarset Kloonide Sõda tegelikult suuremat ei näidatagi. Aga mis seal ikka.

Süžee
Olgem ausad, lugu on ju lihtsapoolne. Kurjad separatistid ajavad jälle oma asja ja head jedid peavad vaatamata neile lurjustele oma ülesandega hakkama saama. Sündmuste käiku ei ole eriti raske ette aimata ja suuremaid üllatusi film ei paku. Jabba jääb natuke liiga kiiresti separatistide pettust uskuma. Nii naiivsest huttist poleks ealeski allmaailma kuningat saanud.
Eraldi märkimist väärib ilmselt droidihuumor. Ma ei leia, et droide oleks kujutatud liiga idiootsetena - lõppude lõpuks oli ju Lucase eesmärk algusest peale luua pigem saamatu ja suutmatu vaenlasetüüp. Paljud naljad panid mind muigama, mis on üldiselt päris suur saavutus, ja nad olid alati väga lühikesed ega surunud ennast peale. Eriti jäi meelde stseen, kus vihane Ventress ühe õnnetu droidi kaljult alla paiskas. Viimase reaktsioon: "Whyyyyy?"
Vaatamata oma lihtsusele ja pinnapealsusele liigub lugu siiski hoogsalt ja venima eriti ei kipu. Film keskendub pigem lahingustseenidele kui põneva loo jutustamisele.
Kokkuvõttes: süžee ei vaimustanud, aga väga ei seganud ka. Talutav segu action'ist ja huumorist. 5/10.

Karakterid/näitlejatöö
Kuna tegemist on animatsiooniga, ei saa muidugi rääkida otsesest näitlejatööst. Tegelikult on see ju filmitegijatele huvitav väljakutse - tegelasele annavad elu kaks erinevat osapoolt, häälnäitleja ja animaator. Kui üks neist on puudulik, kannatab kohe kogu tervik, ükskõik kui hea teine ka poleks.
Alustame näitlejatest. Väga positiivne üllatus oli, et nii Sam Jackson kui ka Anthony Daniels ja isegi Christopher Lee tegid kaasa ja lõid oma vaieldamatu andega nii mõnegi mõjuva momendi. Filminäitlejate "asendushäältest" tegi kõige paremat tööd kahtlemata James Arnold Taylor aka Obi-Wan. Enamuse ajast oleksin võinud vanduda, et räägib Ewan McGregor. Ecksteini Ahsoka oli sümpaatne, kuigi sellisel ninakal tegelasel on alati oht näida ülbe ja tüütuna. Samas ei saa üle ega ümber sellest, et Anakini mänginud Lanter oli üdini kohutav. Ma olin tegelikult üks vähestest, kellele triloogia-Anakin väga närvidele ei käinud, kuid selles filmis pani ta mind küll mitu korda nägu krimpsutama.
Animatsioon - loomulikult on olemas palju kvaliteetsemaid. "Advent Children"'iga ei maksa võrreldagi. Samas võeti "Clone Wars" puhul teadlikult stiliseeritud lähenemine ning see oli suures osas täiesti õnnestunud. Kõik tegelased olid oma uues disainis äratuntavad, pärast lühikest harjumisperioodi ei seganud animatsiooni stiil mind enam üldse. Kõige häirivamaks faktoriks osutus inimtegelaste puine olek, liikumises oli vähe dünaamikat ja see rikkus nii mõnedki potentsiaalselt vägevad duellid. Loomulikult kannatas ka näomiimika ja tegelaste emotsionaalsus (ehkki see on animatsiooni puhul tavaline).
Üldipilt jäi selline kergelt üle keskmise. Lee, Jacksoni ja Taylori stseenid mõjusid väga veenvalt ja meeldivalt, kuid animatsiooni puisus ja emotsioonitus tõmbas hinnet alla. 6/10.

Visuaal
Paljud heidavad filmile ette inetut pildikeelt. Nagu ülalpool mainitud, langetasid tegijad stilistilise otsuse, mis paljudele ei meeldinud. Samas jäid nad selle stiili juurde ja esitasid selle suhteliselt hästi, nii et isegi mina, paadunud realistliku animatsiooni pooldaja, suutsin selle kõrvale jätta ja muudele elementidele keskenduda.
Halvast küljest - nagu juba mainitud, ei pääse selle filmi mõõgalahingud triloogia omadele ligilähedalegi.
Heast küljest - "kaameratöö" ja valgusemäng olid sageli hästi esitatud, paljud lahingustseenid kõigele vaatamata efektsed. Eriti eredalt jäi meelde "vertical assault" ja hilisem templi kaitsmise stseen (aka "Here they come!").
Kokku 8/10.

Heli
Võib-olla kõige väljapaistvam külg selle filmi juures. Heliefektid olid suurepärased, eriti kloonide maabumislaevadel. Muidugi polnud ilmselt just raske triloogia heli taaskasutada.
Muusika jäi üldiselt tagaplaanile ja mõjus tervikuna meeldivalt, paaril-kolmel korral aga tõusis stseeni domineerima. Mõned eriti meeldejäävad hetked: Anakini täheristleja saabumine Tethi (koor lisas eepilise mõõtme), Vertical Assault (Trashy Rock Music + jedi on top of huge tank climbing up a vertical cliff-face) ja Anakini rünnakrühma sisenemine kloostrisse (väga western).
Kokku 9/10.

Üldmulje
Taas kord on negatiivse kriitika peapõhjus see, et paljud läksid filmi vaatama valede ootustega. "Clone Wars" ei taha olla samasugune nagu triloogiad. Tegemist on pigem "lisamaterjaliga", mis pakub visuaalset ilu ja meeldejäävaid lahingustseene. Puuduvad igasugused pretentsioonid keeruka loo arendamisele. Seega tuleks seda filmi käsitleda kerge meelelahutusena saaga fännidele, ja seda rolli täidab ta suurepäraselt. Muidugi pole tegemist maailma parima animafilmiga ega ka parima Tähesõdade filmiga, aga vaadata kõlbab küll ja isegi positiivseid emotsioone jääb täiesti arvestatav hulk. Minu lemmik: Obi-Wani läbirääkimised Loathsomiga. Tõestust leiab minu oletus, et Obi on ikka pesueht britt.
Ah jaa, tegemist on ühtlasi ka piloodiga telesarjale, mille esimene hooaeg on juba lõppemas.
Üldmulje 7/10.

Valitud lõik: Battle of Teth.

Haridus viib rahva barrikaadidele

2009-04-07T16:56:00.004+03:00

Kas allolevail fotodel kujutatu on:
a) oluline ja adekvaatne reaktsioon
b) oluline, aga kerge liialdus
c) humoorikas lahendus
d) halenaljakas ja meeleheitlik

Ma ei suuda seisukohta võtta.

(Kõik fotod on tehtud Orléansi ülikooli keelte ja humanitaarteaduste teaduskonnas)

P.S. Kui see polnud piisavalt ilmne vihje, siis streik jätkub =)

Uudisi kirjandusmaailmast

2009-04-01T18:39:00.008+03:00

Okei, ma ei ole sellega just eriti kärme olnud, aga Scott Lynchi Gentlemen Bastards sarja kolmanda raamatu "The Republic of Thieves" ilmumiskuupäev (nüüd juba kolmas ametlik variant) on sätitud 16. juulile 2009. Huvitav, kas see on lõplik kuupäev. Ühtlasi on netti ilmunud USA väljaande kaanekujundus. Pildil on tõenäoliselt Sabetha, keda Lynch lubas viimaks ometi pärast kahes esimeses raamatus pillatud vihjeid lugejale tutvustada. Briti kirjastaja Gollanczi kaant ei ole ma veel näinud, aga loodan, et see tuleb stiilsem. Asjast huvitatutel soovitan lugeda intervjuud autoriga (jällegi mitte kõige värskem, aga vähemalt olen teid nüüd sinna suunanud). Novellikogu "The Bastards and the Knives" on samuti teadmata ajaks edasi lükatud. Tõenäoliselt ilmub veelgi hiljem kui "The Republic of Thieves".

Teiseks, Trudi Canavan on käesoleva aasta alguses ilmutanud eelloo oma "Black Magician" triloogiale, pealkirjaga "The Magician's Apprentice". Be very afraid - emand Canavan plaanib kirjutada ka järjetriloogia "The Traitor Spy". Kuna ma pole siiani "Ülemlordi" lugemiseni jõudnud, siis vaevalt ka eelloost niipea juttu tuleb, kui üldse - "Black Magiciani" teine osa ei jätnud mulle just väga soodsat muljet.

Kolmandaks, käesoleval kuul on ilmumas Horus Heresy sarja kümnes teos "Tales of Heresy", mis koosneb seekord paljude erinevate autorite lühijuttudest. Selle sarja puhul on mul vaja kiiresti rongile järele jõuda. Suve jooksul ehk õnnestub - kuigi Horus Heresy ilmub kiiremini kui tavalised sarjad, sest seda ei kirjuta üks autor. Viimane, kaheteistkümnes osa "Prospero Burns" peaks ilmuma 2009. a novembris.

Neljandaks ja viimaseks, head esimest aprilli! Säilitage rahu, selles sissekandes ei ole ühtegi aprillinalja.
Või on?

Kangelastest, prantslastest ja muust

2009-03-31T14:22:00.010+03:00

Ameeriklane, flaamlane ja valloon lähevad kõrtsi. Igaüks tellib endale klaasi oma lemmikjooki. Ameeriklane tühjendab oma brändiklaasi ühe pika sõõmuga, viskab klaasi õhku, tõmbab äkki revolvri välja ja purustab klaasi hästi sihitud kuuliga. Flaamlane ja valloon vaatavad teda üllatunult ja küsivad, et miks ta nii tegi. Ameeriklane vastab: "Meie maa on nii jõukas ja seal on nii palju klaase, et me ei pea kunagi kaks korda ühest klaasist jooma." Seepeale joob flaamlane ka ruttu oma kalvadose ära, viskab klaasi õhku ja laseb selle ameeriklase revolvriga puruks, teatades uhkelt: "Ka meie maal on nii palju klaase, et me ei pea kunagi kaks korda ühest klaasist jooma." Valloon joob oma odava õlle rahulikult lõpuni, siis võtab ameeriklase revolvri ja laseb flaamlase maha. Ameeriklane on šokeeritud ja pärib, et millest selline tegu? Valloon seletab: "Meie maal on nii palju flaamlasi, et me ei pea kunagi kaks korda ühe ja sama seltskonnas jooma."

Klassikaline Belgia huumor. Mõni on seda kindlasti juba kuulnud. Miks ma seda mainin? Sest eile rääkis seda üks prantslane ja mul oli rõõmus äratundmismoment.
Hetkeolukorra kokkuvõtteks sobib Remarque'i tsiteerida: läänerindel muutuseta. Streik jätkub ja lõppu ei paista. Isegi eestlasest erasmuslane hakkab muutuma kergelt rahutuks, sest tagantjärele kuhjuvate järeltundide arv aina suureneb ja õppelepingu lõpp läheneb proportsionaalselt.

Heroes
By Tim Kring

Selle blogi peateema ehk siis eskapismi juurde tagasi pöördudes - nagu sissekande pealkirjas näha, tahan teha juttu seriaalist "Heroes". Miks praegu? Sest käesolevalt viimane episood (olgu, 21. pole ma veel näinud; jutt käib episood 20-st pealkirjaga "Cold Snap") märgib minu jaoks kindlalt vahepeal hajunud kvaliteedi naasmist. Mine võta kinni, kas tegemist on tõepoolest fännide poolt jumalaks kuulutatud Bryan Fulleri tagasipöördumisega või millegi muuga.
Esimene point, mille ma tahaksin kirja saada, on järgmine: "Heroes" tegi endale karuteene äärmiselt geniaalse esimese hooajaga. See oli kõrgem kunst telesarja vormis. Kui nad edasi nii võimsalt ei suutnud jätkata - mis on kindlasti osaliselt seotud teatud kurikuulsa streigiga - siis paljud lõpetasid selle jälgimise. Samas on "Heroes" minu arvates olnud jätkuvalt huvitavam kui suur enamus teisi sarju, ja kannatab tõsiselt ainult võrdluses iseendaga oma algusaastal. Mul on äärmiselt hea meel, et NBC otsustas sarja mitte katkestada. Olen kindel, et kangelaste areng jätkub positiivses suunas ja neljas hooaeg tuleb veelgi parem kui teine ja kolmas.
Mis teeb siis "Cold Snap"-ist n.ö. "vana hea" Heroes'i episoodi? Minu jaoks on siin tegemist paljude komponentide koosmänguga: on olemas tõsine pealiin (Tracy ja Rebel), tegelasi uuest küljest näitav kõrvalliin (Angela on hirmul ja põgeneb), humoorikas kõrvalliin (Hiro, Ando ja Matt Parkman Jr) ja traagiline kõrvalliin (Matt ja Daphne). Antakse lahendus mõnele varem püstitatud küsimusele (mida näiteks "Lost" peaaegu kunagi ei tee) - saame teada, kes on Rebel.

Kaks tegelast saavad ootamatult surma. Ma pole küll kunagi olnud tegelaste kergekäelise tapmise fänn, aga ma tean, et sellisel käitumismallil on oma toetajad (köhh-G. R. R. Martin-köhh). Ning mõlemad visuaalselt vaimustavates stseenides. Kokkuvõttes - on olemas emotsioone igast spektrist, on üllatusi, sündmusi arendatakse edasi, vapustavad eriefektid (kui tsiteerida "Malevat"). Minu jaoks on just see emotsioonide osa kõige olulisem, ja seda näidatakse selles episoodis kõigis süžeeliinides (isegi Hiro omas). Emotsioonid annavad tegelastele elu ja omapära ja ehitavad lugu. "Heroes" oli oma parimail aegadel just nimelt draama, mitte seiklusjutt. Sari, mis keskendus kangelaste siseheitlusele vahest isegi rohkem kui omavahelisele võitlusele.
Televaatajad, olge natuke kannatlikumad. Ärge andke nii kiiresti alla, üritage oma muljed konteksti asetada. "Heroes" on endiselt telesarjade seas hea valik, kuigi mitte nii ülihea kui esimesel hooajal. Ja potentsiaali endisele tasemele tõusta on. Kõvasti.

Haldjad ja päkapikud uues kuues

2009-03-20T14:18:00.004+02:00

"Being neutral does not mean indifferent and unfeeling.
You don't have to kill your feelings. Killing your hatred is enough."
- Geralt of Rivia

Blood of Elves
Andrzej Sapkowski

Nõndaks. Selle arvustuseni jõudmine võttis mul küll aega, aga raamat ise sai tegelikult läbi kahe päevaga. Osalt seetõttu, et ta oli lühikesevõitu (ainult ca 300 lk), osalt seetõttu, et ma neil päevil suurt muud midagi ei teinudki.
Tegemist on Witcheri-saaga esimese osaga ning Sapkowski teise inglise keelde tõlgitud teosega (esimeseks oli lühijuttude kogumik "The Last Wish"). Koletistekütt Rivia Geralt võtab oma hoole alla väikese tüdruku Ciri, kes on lõunalaste kätte langenud kuningriigi ainuke pärija. Geralt usub, et tegemist oli saatuse poolt määratud kohtumisega. Ta tahab Cirit manipuleerimise eest kaitsta, kuid see ülesanne kujuneb raskemaks, kui isegi kogenud Valge Hunt ette näha oskas. Nimelt on Ciri poliitilisel malelaual tähtis figuur ning erinevad võimukad tegelased üritavad teda leida ja oma kontrolli alla saada. Teiseks avalduvad Ciris tugevad maagilised võimed, mistõttu ta satub ka maagide gildi huviorbiiti.
Lisaks Geraltile kohtume ka tema vanade tuttavate laulik Dandilioni, Triss Merigoldi ja Jenneferiga. Neile, kes on tuttavad arvutimänguga, valmistab ilmselt üllatuse Shani mängutulek teose lõpuosas. Tõenäoliselt mängib ta järgnevais osades suuremat rolli.
Neile, kes Sapkowskiga veel tuttavad pole, olgu selgituseks öeldud, et tema stiilis segunevad traditsioonilised muinasjutumotiivid sünge realismi ja musta huumoriga. Eriti silmatorkavad on hästi voolavad ja muhedad dialoogid. Mõned katkendid koosnevadki puhtast dialoogist ilma tegevuste kirjelduseta, mis jätab siis lugeja hooleks tegelaste öeldust välja lugeda, mis parajasti juhtus. See võib kõlada segase või keerulisena, ent on tegelikult väga huvitav ja edukas loovestmise viis.
Võrdluses "Last Wish'iga" jääb viimane minu silmis siiski peale. Ei tea, kas see on tingitud vormide erinevusest (üks on täispikk romaan, teine lühijuttude kogumik) või millestki muust, aga mulle tundus, et ehtsapkowskilik huumor ja omapäraselt kontrastne segu muinasloost ning reaalsusest tuli "Last Wish'is" paremini välja. "Blood of Elves" aga on pikema eepose esikteos ning seetõttu kaotab natuke oma individuaalsest terviklikkusest. Sellest hoolimata ootan kannatamatult novembrikuud, mil inglise keeles ilmub järgmine osa "Times of Anger".

Reisipäevik: Amboise-Genf

2009-03-17T12:18:00.025+02:00

Khm. Jätkan sealt, kus pooleli jäi.

Annecy

Kolmandal päeval viis tunniajane bussisõit meid Lyonist väikesesse Annecy linna Alpide jalamil.

Linn asub Annecy järve kaldal Thiou kanali suudmes. Elanikke on siin ligikaudu 52 000. Nii arhitektuuri kui ka õhustiku poolest erineb ta juba tunduvalt prantsuse sisemaa linnadest, lähenedes rohkem Savoia romaani-germaani segamõjutustega asulatele. Tundub, et turism on Annecy üks peamisi sissetulekuallikaid, sest külaliste vastuvõtmisele on pühendatud suurem osa tillukesest kesklinnast. Pärast kalvinismi levikut Genfi krahvkonnas kujunes Annecyst vastureformatsiooni keskus ja Genfi piiskopi residents - sellest ka kõik need arvukad kirikud.

Järv ja selle teiselt kaldalt paistvad mäed domineerivad kogu linna üle.

Thiou suue, mida ületab Pont des Amours.

Mööda kanali kallast edasi jalutades torkab silma Annecy loss, mis rajati 12.-16. sajandi vahel Genfi krahvkonna käsul.

Vaade lossile järvelt.

Lossini jõudmiseks tuleb siiski ette võtta pikem ronimine mööda järsku mäenõlva.

Lossimäelt avaneb vaade Annecy katustele. Siin on näha mägiküladele iseloomulikku arhitektuuri.

Tagasi Thiou äärde pöördudes jääb järgmisena ette Palais de l'Ile ehk saarepalee, mis oli Annecy maaisanda residentsiks alates 12. sajandist. Hiljem kasutati seda vaekoja ja vanglana. Tegemist on väidetavalt ühe Prantsusmaa enim fotografeeritud hoonega.
Vahemärkus luikede kohta: neid oli seal tõesti palju ja nad õigustasid igati Annecy motot "Ville des Cignes" (luikede linn).

Palais de l'Ile teisest vaatenurgast.

Kuid Annecy vahest kõige omapärasemaks küljeks on kanaliäärsed tänavad:

Lüüs:

Ärgem unustagem ka Annecy arvukaid linnulisi:

Genf

Neljas ja viimane päev meie reisist kulus Genfi külastusele. Lyonist sai sinna sõita kiirrongiga, mis võttis tund aega. Mingit passikontrolli piiri ületamisel küll ei toimunud. Šveitsi-poolses jaamas küsisid kaks ametnikku küll mõnedelt dokumenti, tundus, et suhteliselt suvalise valiku alusel. Meie seltskonnast keegi sellise tähelepanu vääriliseks ei osutunud. Mulle jäi mulje (võib-olla ekslik), et peamiselt kimbutati mustanahalisi või araablasi.

Genfi tänavail kõndides torkab esimese asjana silma, et tegemist on palju jõukama linnaga kui seni nähtud prantsuse asulad.

Genfi järve purskkaev, mis heidab vett kuni 140 m kõrgusele kiirusega 200 km/h ja töötab 24 tundi päevas. Räägi veel raha vastu taevast loopimisest.

Genfi versioon tänavalaternatest.

Saint-Pierre'i katedraal, mille ehitamist alustati 12. sajandil romaani stiilis, aga lõpetati 14. sajandil juba gooti stiilis lihviga. Kõige tuntum on see pühakoda ilmselt Jan Calvini kodukirikuna.

Katedraal on veider selle poolest, et hoone erinevates külgedes võib leida märke väga erinevatest ajastutest, romaani stiilist neoklassitsismini. Rohekas kesktorn pärineb aga koguni 19. sajandist.

Roosaken!

Vaateid Genfi linnale Saint-Pierre'i tornidest:

Genfi-päeva lõuna paiku keeras ilm halvaks ja hakkas vihma sadama. Kahjuks olin unustanud varustada end seks puhuks kilekotiga, nii et pildistamisele tuli lõpp teha. Kaasreisija vihmavarju alt suutsin siiski klõpsida paar pilti ÜRO peahoonest:

Ja ongi selleks korraks kõik.. Järgmisel korral teen juttu Sapkowski teosest "Blood of Elves", mis sai läbi liigagi kiiresti. Lisaks veel uudishimulikele niipalju, et streigi tõttu pikendati kooliaastat 17. juunini ning jäeti ära aprilli vaheaeg. See plaan võtab arvesse streigi jätkumist märtsikuu lõpuni. Kui streik peaks veelgi pikenema, siis leitakse mingi uus lahendus.

Reisipäevik: Lyon

2009-03-13T12:10:00.035+02:00

Umbes nädal aega tagasi jõudis lõpule mu neljapäevane reis Rhône-Alpes'i piirkonda, kus sai külastatud pealkirjas mainitud kolme linna. Järgnevalt kiire fotoülevaade nähtust ja kogetust.

Lyon

Prantsusmaa suuruselt teine linn (ca 1 783 400 elanikku) sai meie reisiseltskonna peatuspaigaks ja operatiivkeskuseks, kust me iga päev erinevas pikkuses retki ette võtsime, et siis õhtuks naasta oma lakoonilisse, kuid odavasse ühetärnihotelli.

Hôtel de Bretagne, selline ta on. Ütleme nii, et pärast oma ühikatoa esmakordset nägemist ei uskunud ma, et võiks olla veel väiksemat elamispinda. Mis tõestab veel kord, kui mõttetu on taotleda täielikku empiirilist teadmist mistahes küsimuses.
Esimesed kaks päeva tiirlesimegi me Lyoni kesk- ja vanalinnas.

Kohe hotelli lähedusse jäi Saint-Nizier' kirik, mille ehitamine kestis 14. sajandist 16. sajandini. Samal kohal oli varem olnud kolm erinevat sakraalehitist, mis kõik olid langenud vägivallaaktide tagajärjel, mauride tegevusest kuni hugenottide mässuni välja.

Liikudes edasi üle Saône'i vanalinna poole, avaneb järgmine vaade:

Mäe otsas paistab Notre-Dame de Fourvière'i basiilika ja sellest paremal Lyoni telemast, mis on Eiffeli torni ülaosa vähendatud koopia.
Lubatagu mul siinkohal avaldada nördimust ilmaolude suhtes, mis tingisid pildistamisel ühtlaselt halli ja monotoonse tausta.

Jõe kallastel võib prantsuse suurlinnade parimate traditsioonide vaimus kohata bukiniste elik vanaraamatukaupmehi.
Vanalinn ise koosneb väikesest kvartalist kitsastest tänavatest, mida ääristavad peamiselt kohvikud ja suveniiripoed. Majade ansambel iseenesest ei ole nii märkimisväärne kui Tallinnas või Toursis. Pigem on atraktsioonideks arvukad kirikud.

Cathédrale Saint-Jean, valminud 1476. aastal, on Lyoni peapiiskopi residents (prantsuse katoliku kirikuga mitte kursis olevatele olgu öeldud, et Lyoni peapiiskop määrati 1079. a paavsti ediktiga primaadiks, mistõttu ta valitseb kõigi teiste Prantsusmaa peapiiskoppide üle).

Üks vähestest astronoomilistest kelladest Prantsusmaal. Pärineb 14. sajandist.

Notre-Dame de Fourvière. See basiilika rajati 19. sajandi lõpul erainvestorite rahadega. Traditsioonilistest prantsuse pühakodadest erinevalt on Fourvière romaani-bütsantsi segastiilis, mis seletab ka tavalisest märksa rikkalikumat interjööri. Kiriku all on ruumikas krüpt, kus muuhulgas on välja pandud kõigis Euroopa keeltes salutation angélique:

Katedraali kõrval asuvalt vaateplatformilt võis imetleda rõhuvalt pilvise taeva all mäenõlvale surutud Lyoni.

Siin on näha Saint-Jeani katedraal, Saône'i jõgi ja tagapool Place Bellecour demonteeritava vaaterattaga.

See suur kaarduva katusega hoone on Lyoni ooperimaja. Näha on ka raekoja kullatud tornid.

Pean mainima, et suurema osa Lyoni lasnamäelik nägu ei jätnud mulle eriti sümpaatset muljet. Võib-olla tulenes see osaliselt ka halvast ilmast.

Kirikutetuuri lõpetuseks sai külastatud elegantset Saint-George'i kirikut.

Lisaks kirikutele on Lyonil aga pakkuda ka arvestatav kogus Rooma-aegseid varemeid, kuna linn asutatigi roomlaste poolt 43. a. e. Kr (endise gallide kindluslinna Lugdunumi asemele).

Amfiteater, mis mahutas omal ajal kuni 10 000 pealtvaatajat. See ehitati 17-15 e. Kr. keiser Augustuse käsul.

Termid.

Lyoni all-linnas väärivad äramärkimist kaks väljakut. Alustame Place Bellecourist, mis on Euroopa suurim avatud linnaväljak.

Väljaku keskel on Louis XIV ratsamonument:

Eriti vedas meil vaaterattaga, millelt avanes Lyonile suurepärane vaade.

Ratas ise oli selline:

Vedas aga sellepärast, et juba järgmisel päeval võeti see maha:

Teine huvitav väljak on Place des Terreaux, Lyoni raekoja asukoht.

Pilkupüüdev Fontaine des Terreaux on ei kellegi muu kui Frédéric Auguste Bartholdi enda kätetöö (paremini tuntud kui Vabadussamba autor).

Raekoda ise pärineb 17. sajandist ja on märkimisväärne oma 53-kellalise ansambli poolest, mis on üks Euroopa suurimaid.

Palais de la Bourse ehk börsihoone:

Credit Lyonnais' peahoone ülijuugendlikud valgustid olid liiga lahedad, et mitte pildistatud saada:

Lyoni tänavalaternad:

Ma olen märganud, et igas suuremas linnas on isemoodi originaalitsevad laternad. Nagu mingi linna identiteedi ja omapära demonstratsioon. Naljakas.

Võtan nüüd natuke puhkust ja jätkan Annecy ning Genfiga järgmisel korral.

Watching Rocks Grow

2009-03-11T13:40:00.012+02:00

Shogun
James Clavell

Minu vaese võhiku jaoks oli Clavelli nimi täiesti tundmatu, kui ma käesoleva teose kunagi eelmisel aastal Rahva Raamatust üles korjasin. Samas siin rahvusvahelises seltskonnas ringi liikudes on mitu inimest mu lektüüri märgates imestust üles näidanud, et "kas sa tõesti ei olegi veel "Shogunit" lugenud?" Nüüdseks on taoline häbiväärne stsenaarium siis välistatud.
"Shogun" on ajalooline romaan, mille sündmustik leiab aset aastal 1600 (tegelikkuses moodustab see kronoloogiliselt esimese osa Clavelli kuueosalisest jaapani-teemalisest tsüklist, avaldamisjärjekorras kolmas). Peategelaseks on briti navigaator John Blackthorne, kes pärast laevahukku satub keskaegse Jaapani rannikule. Peagi võtab ta oma teenistusse tähtis daimyo Toranaga, keda paelub Lääne tehnoloogia võim. Blackthorne (või uue nimega Anjin-san) leiab end võõras ja vaenulikus keskkonnas, mis erineb tema kodumaast kardinaalselt. Teose narratiiv jälgib tema kohanemist uute oludega, sisaldades sealjuures suurt hulka ajalooliselt täpset informatsiooni selle perioodi Jaapani ühiskonna kohta. Kuna minategelane on eurooplane, leidub huvitavaid paralleele kahe eluviisi vahel ja üsna sageli on Blackthorne sunnitud nentima, et jaapanlased on leidnud paremaid ja mõistlikumaid lahendusi. Kuid Blackthorne pole ainus eurooplane Jaapanis - seal on kanda kinnitamas ka Hispaania ja Portugali meresõitjad ning nende kaudu katoliku kirik, kelles protestant Anjin-san leiab endale veendunud vaenlase. Olukorra muudab veelgi keerulisemaks ristiusku pöördunud jaapani aadlidaam Mariko, kellega Blackthorne'il tekib vastastikune sümpaatia. Peagi kisub kaval ja manipuleeriv Toranaga aga mehe Jaapani võimumängudesse, kus tal tuleb iseenda kiuste mängida olulist rolli..
Esmapilgul näib "Shogun" tõelise telliskivina, kuid tegelikkuses on lausa üllatav, kui kiiresti leheküljed kuluvad. Clavelli narratiiv ei ole eriliselt ilutsev, vaid pigem erapooletult jutustav, pidevalt vaatepunkti muutev. Teose külgetõmme ei peitu niivõrd elegantses vormis kui oskuslikus loovestmises, mida kannab peamiselt jaapani ühiskonna ja tsivlisatsiooni võõrapärane võlu. Teose finaaliks on lugeja tõenäoliselt teinud emotsionaalne investeeringu päris mitmesse tegelasse - mõni on saanud lemmikuks, mõni antipaatseks. See võimaldab autoril paari osava süžeepöördega meeldiv katarsis luua.
Meeldejäävamaist tegelastest võiks välja tuua Blackthorne'i enda, kes areneb teose jooksul veendunud eurooplasest kellekski palju avatuma mõtteviisiga inimeseks, kes ei kuulu enam päriselt kumbagi kultuuriruumi. Väljapaistvad karakterid on ka Yabu-san (kelle puhul ma ei suutnud päriselt otsustada, kas tegemist on mulle sümpaatse või antipaatse tegelasega), Omi-san ja Mariko-san. Minu arvates oli aga kõige huvitavam tegelane Toranaga ise, kelle tõeline manipulaatoriloomus ei tule ilmsiks enne teose päris viimaseid lehekülgi..
Teos põhineb reaalsel ajalool, kuigi osade ajalooliste tegelaste nimesid on muudetud (reaalset Tokugawa suguvõsa asendab Minowara, Ieyasu nimi on muudetud Toranagaks jne). Peategelane John Blackthorne põhineb William Adamsi nimelisel meresõitjal, kes oli esimene britt Jaapanis, tegutses seal Ieyasu kaitse all ning sai esimeseks eurooplasest samuraiks.
Kohustuslik jaapanihuvilistele, kuid meeldiv lugemine arvatavasti igaühele - seekord ei pea usaldama ainult minu sõna, kuna kuulu järgi on tegemist tõelise ajaloolise romaani klassikuga. "Shoguni" kõige väljapaistvam omadus on panna meid mõtlema jaapani kultuuri omapärase, võõra, kuid omamoodi paeluva filosoofia üle. Teose kulgu saadavad tugevalt fatalistlikud ideed, kuid ometi ei jää päris lootusetut muljet.. Otse vastupidi, jaapanlased oskavad Clavelli vahendusel teha ettemääratusest midagi veidralt positiivset ja muretut. Karma, neh?

Viimaks ometi!

2009-03-09T12:09:00.001+02:00

Tagasi Orléansis + kirjandusest

2009-03-06T12:56:00.009+02:00

"The sound of the bell of Gion shôja
echoes out the impermanence of all things."
- The Tale of the Heike

Olen tagasi oma neljapäevaselt viibimiselt Rhône-Alpes'i piirkonnas. Külastatud sai Lyoni, Annecy'd ja Genfi. Pikem reisikirjeldus tuleb koos fotodega, kui ma olen need kõik arvutisse laadinud ja ära sorteerinud. Väga tõenäoliselt juhtub see järgmise nädala jooksul.

Kirjandusest siis - "Shogun" oli liiga suur ja raske, et seda reisile kaasa vedada, seetõttu tegin midagi ebaminulikku ja võtsin ette uue raamatu enne viimase ära lõpetamist - paigutasin seljakotti Ishiguro "Remains of the Day". Pikkade rongis veedetud tundide jooksul sai see ka läbi loetud.

The Remains of the Day
Kazuo Ishiguro

Minu esmatutvus Ishiguroga oli sedavõrd meeldiv, et otsustasin kindlasti veel mõne tema teose kunagi ette võtta. Mu valik langes tema vahest kõige tuntumale teosele "Remains of the Day", mis on võitnud Bookeri auhinna ning lavastatud ka samanimeliseks filmiks (peaosas Anthony Hopkins!).
"Remains of the Day" sündmustik leiab aset 50-ndate Suurbritannias. Vananev ülemteener Stevens saab oma tööandjalt puhkust, et minna külla endisele kolleegile Lõuna-Inglismaal. Retke jooksul külastab ta riigi maalilisemaid paiku ja mõtiskleb oma elu ja töö üle. Stevensit painavat küsimust - milline on hea ülemteener - võib vaadelda laiemalt kui ehtbritilikku käsitlust sellest, milliseid voorusi ja omadusi tuleks eeskujulikul inimesel endas arendada. Sealjuures jagatakse Ishigurole tüüpilise sujuvalt ajatu ja ruumitu jutuvestmise käigus pilguheite Stevensi tähelepanuväärsesse minevikku (tema eelmine tööandja oli mõjuvõimas lord Darlington; kõrvaltegelastena esinevad teoses sellised ajaloolised poliitikud nagu Churchill ja Ribbentrop).
Huvitav, et jaapani päritolu Ishiguro, olgugi et ta on veetnud suure osa oma elust Inglismaal, suudab luua nii puhtalt inglasliku tegelase nagu Mr Stevens. Eelnevalt loetud teosega "An Artist of the Floating World" ühendab seda lugu samasugune intrigeerivalt üles ehitatud jutustamisviis, kus tähtis pole mitte niivõrd sündmustik kui mõtted ja ideed. Stevens ise küll ei kahetse väga pikalt oma elus tehtud valikuid (lõpupoole ta mõne sõnaga siiski viitab selle võimalikkusele), kuid lugejale jääb alati see kahtlus, et ehk on rangelt professionaalne mask, mida ta on nii kaua pidanud kandma, talle alateadlikult omaseks saanud ja ta petab sellega isegi iseennast. Autor näib teosesse sisendavat sedasama jaapanipärast nukrust, mono no aware't, millest on tulvil ka "Floating World" - nii tundus vähemalt minule. Seekord on too kurbus uues võtmes, kuna lord Darlington (ja seeläbi ka Stevens) kuulus nende briti poliitikute hulka, kes pärast I Maailmasõda soovisid kõigest väest näha Hitleri Saksamaas sõbralikku koostööpartnerit.. Ja teose sündmuste toimumise hetkeks oli nende vaadete ekslikkus muidugi juba ammu tõestamist leidnud.
Tegemist on tõeliselt paeluva ja liigutava jutustusega, mis vaatamata oma suhteliselt lühikesele vormile suudab jätta püsiva mulje ja lugeja tõesti Stevensi tõstatatud küsimuste üle mõtlema panna. Mina ei nõustunud temaga paljudes punktides, kuid sellegipoolest on tänuväärne, kui üks kirjandusteos õhutab lugejat filosoofilisele mõtisklusele.

Days of Our Lives

2009-02-24T11:57:00.003+02:00

"Praegune majandussurutise aeg näitab, kuivõrd me oleme valmis oma lühiajalisi ja omakasupüüdlikke eesmärke ohvriks tooma Eesti kui terviku jaoks."
- Peaminister Andrus Ansip

Head vabariigi aastapäeva!
Mulle tundus see Unzipi tsitaat näiteks päris koomiline, considering.
Üks hoiatus: Postimees Online'i kommentaare lugeda ainult piiratud koguses ja ettevaatusega. Ajuseisaku või närvikrambi oht.
Ega siin Prantsusmaalgi asjad kõige paremini ei arene. Haridussüsteemi streik möllab edasi ja kui veel mõnda aega nii jätkub, siis jutud juba liiguvad, et terve semester võidakse tühistada. Lisaks muule - niigi küsitava väärtusega WiFi mu ühika keldris ei tööta juba teist päeva. Terve ülikooli informaatikaosakond muudkui nuputab ja nuputab, aga midagi välja mõelda ei oska. Võib-olla peaks siia mõned eesti eksperdid importima.
Laupäeval käisin teatris. Kohaliku amatöörtrupi Bath'Art tükk "Trop en lit pour etre honnete." Selline shakespeare'ilik segaduste komöödia, üldiselt mitte eriti hea, aga kergeks lõbustuseks sobis. Väärib mainimist, et siin on väga huvitav piletisüsteem. Kõigepealt tuleb minna PAC-i (midagi Piletilevi taolist) kontorisse, kust saad piletihinna eest kviitungi. Kviitung vahetatakse teatris päris pileti vastu. Ma ei saa aru, miks ei võiks kohe PAC-ist päris piletit saada. Oleks lihtsam, vähem paberi raiskamist ja eelnevalt pileti soetanud isikud ei peaks enam teatris kassajärjekorras seisma. Oh jah, prantslaste loogika on ikkagi teistsugune.

Navel-gazing IN SPACE!

2009-02-12T10:18:00.007+02:00

Gort Ashryn I: Enne viimast sõda
Leo Kunnas

Kujutlege minu suurt rõõmu, kui ma detsembris pärast pikka eesti kirjandusmaastikult eemalviibimist leidsin raamatupoest meie oma koduvillase ulmeteose. Pärast Veskimehe Kuu-triloogiat ei ole eesti ulmes ju midagi märkimisväärselt suurt toimunud. Paraku, nagu eesti kirjandusega sageli juhtub, paistab siin olevat rohkem haipi kui sisu.
Leo Kunnase minavormis jutustus, mis muide moodustab esimese osa tulevasest triloogiast (üllatus-üllatus), toob meieni Maa Föderatsiooni invasioonijalaväe kapteni Anton Irv VIII maailma. Seda maailma (paartuhat aastat tulevikus) on kirjeldatud väga detailselt ning see on kohati meeldivalt originaalne - näiteks idee, et sõjavägi kasutab eelkäijate kogemustele tuginevaid kloone, kellest igaüks põhineb erineval prototüübil, või et sõjaväelased kasutavad ülivõimsaid lahinguarvuteid, mis on põimunud nende teadvusega, ning siiani ei teata, kumb pigem teist juhib. Aga kahjuks langes Kunnas sellesse saatuslikku ulmekirjanduse püünisesse ja rääkis meile oma välja mõeldud maailmast natuke liiga detailselt ning liigagi sageli sellisel viisil, et see kisub lugeja loo seest välja ja takistab sündmuste voolavust. Ma pean silmas eriti seda, kui kaks tegelast räägivad üksteisele asjadest, mida nad mõlemad peaksid juba teadma ja seega ei peaks üksteisele enam ütlema - ainult selleks, et lugejale "märkamatult" maailma kohta taustainfot jagada. Kui sa sõidad autoga, siis sa ei hakka ju kaassõitjale seletama, kuidas auto täpselt töötab, ega anna automargi detailset ajalugu. Selline teguviis tundub ebareaalse ja tobedana. Terve teose esimene kolmandik, oma 150 lehekülge, kujutabki endast lihtsalt vestlust peategelase ja laeva arsti vahel, kus lugejale kogu vajalik teave edasi antakse. Ning just siis, kui vestlus saab läbi ja lugeja mõtleb, et ehk hakkavad nüüd sündmused arenema ja tekib mingisugune ühtne, huvitav stsenaarium, jätkab Anton Irv hoopis virtuaalsete mälestustega, mis hõivavad ülejäänud osa raamatu 421 leheküljest.
Nende käigus saame päris detailselt teada kogu Antoni eluloo. Ainult et.. Lugejal pole võimaldatud teha Antonisse mingit emotsioonilist investeeringut. Lihtsamalt öeldes, meil ei ole temast sooja ega külma. Ta on suhteliselt tuim, tavaliste lamedate aadetega n.ö. "tüüpiline eesti mees". Miks meid siis peaks huvitama tema 300-leheküljeline elulugu (kus domineerib väga hollywoodlik keelatud armastuslugu Annaga)? Ajaliselt mahub kogu teose tegevus umbes kahe päeva piiridesse. Mõnel puhul võib selline peategelase mineviku esitamine olla mõjuv tehnika, näiteks Kazuo Ishiguro on sel alal meister. Ta paneb lugeja huvi tundma, kasutades siin-seal pillatud infokilde ja paljastusi ning erinevaid kavalaid vihjeid. Kunnas aga kahjuks lihtsalt jutustab, virutab meile vastu vahtimist portsu pooltooret informatsiooni, ilma et ta oleks andnud meile mingitki põhjust Antoni minevikust huvituda.
Ehk veelgi hullem loogiliselt arenevate sündmuste täielikust puudumisest ja pidevast mõttetust infotulvast on aga see, et neil harvadel hetkedel, kui midagi tõepoolest "juhtub", on näha, et Kunnasel on perspektiivi kirjutada väga hästi ja huvitavalt. Aga meil ei lasta seda nautida. Loodetavasti siis paraneb asi järgmises osas. Vähemalt lootust on, arvestades teose viimast lauset (cliffhanger, anyone?).
Lisaks muule on Kunnase lauseehitus kohati kohutav (ma ei tea, kas ma hakkan snoobiks muutuma või miks mulle üha sagedamini nii näib) ning liigagi sageli tuleb ette komavigu või lihtsalt puuduvaid punkte või jutumärke. Lohakas toimetajatöö, mis muud.
Kokkuvõttes ei ole muidugi mitte kõik "Gort Ashryn I" juures nii nutune. On ka häid külgi, sealhulgas mitmeid tõeliselt huvitavaid (ja detailseid) ideid tulevikumaailma kohta ning isegi paar moraalset dilemmat. Kuid paraku varjutasid halvad küljed seekord minu jaoks head. Ma tahan uskuda meetodisse "eelista eestimaist" ja võtan järgmise osa kindlasti ette. Loodame, et see tuleb parem kui esimene.

The Controversial Case of Benjamin Button

2009-02-11T15:27:00.004+02:00

Mu selle aasta esimene kinokogemus oli paljuräägitud eepiline elulugu "The Curious Case of Benjamin Button." David Fincheri linateos põhineb Francis Scott Fitzgeraldi samanimelisel jutustusel, ehkki adaptatsiooni huvides on originaalteksti päris palju muudetud.
Lühidalt kokku võttes räägib film loo mehest, kes sünnib vana mehena ja sureb väikelapsena - see tähendab, aeg käib tema jaoks tagurpidi. Iseenesest huvitav kontseptsioon, aga muidugi päris segane lugu, nagu ajaga mässamine tavaliselt. Filmi-Benjamin (Brad Pitt) hüljatakse, kui vanemad näevad, milline ta on, ning ta kasvab üles vanadekodus, kus tema kasuemaks saab mustanahaline juhatajapreili Queenie (Taraji B. Henson). Tema veidrat elu läbib Suur Armastus (TM registreeritud Hollywoodis juba aegade alguses) baleriin Daisy (Cate Blanchett) vastu. Peamine probleem on selles, et kuigi mõlemad tunnevad tugevat vastastikust sümpaatiat, arvab Benjamin, et oma veidra seisundi tõttu pole ta Daisyle sobiv elupartner. Liigub ju aeg nende jaoks erinevais suundades - vähemalt väliselt. Benjamin elab kõigele vaatamata seiklusrikast elu, jõudes muuhulgas puksiiril töötades ära käia nii Venemaal kui ka Teises maailmasõjas, ja kohtub värvikate tegelastega nagu kapten Mike (Jared Harris), briti spiooni õnnetu abikaasa Elizabeth Abbott (Tilda Swinton) ja omapärase elufilosoofiaga pügmee Ngunda Oti (Rampai Mohadi).
Kui nüüd mõtlema hakata, siis päris raske on leida filmist mingeid läbivaid sügavaid ideid - kuigi potentsiaali paistis selleks olevat. Pigem on tegemist visuaalselt kaunilt teostatud ja huvitavaid sümboleid kasutava kummalise looga. Võinuks ju oodata, et Benjamin tõugatakse ära ühiskonna või isegi Daisy poolt, kuid midagi sellist ei juhtu. Kõige lähemal kandvale ideele tundus mulle olevat mõte, et välimus ei tähenda veel kõike. On ju üsnagi sümboolne, et Benjamini mõistus areneb vastassuunas tema kehale. Aga minu lemmiksümbol filmist oli hr Gateau kell, mis käis tagurpidi. Visuaalselt olid toredad ka campilikult vanamoodsad filmikaadrid mehest, kes oli seitse korda välguga pihta saanud.
Näitlejatevaliku suhtes on mul kahesuguseid tundeid. Brad Pitti poleks sellisesse rolli küll oodanud ja ta oli sama emotsioonitu nagu tavaliselt. See lisas Benjamini tegelasele mingi resigneerunult filosoofilise mõõtme, mis võib-olla läks päris hästi kokku asjaoluga, et ta oli üles kasvanud vanadekodus. Positiivselt üllatasid seni tundmatud kõrvalosatäitjad, eriti Harris ja Henson. Tilda Swinton on endiselt särav igas rollis, mis talle antakse. Cate Blanchett on ka väga ilus ja hea näitleja ja tõi oma rolli mingit ebamaist rahu. Ning tegemist oli ju väga keeruka osaga, kuna samas filmis tuli mängida nii 20-, 40- kui 60-aastast tegelast.
Oma vana traditsiooni kohaselt läksin ma filmi vaatama ilma igasuguse eelarvamuseta. Ma polnud lugenud raamatut ega ka tutvunud kriitikaga. Hiljem ma kriitikat muidugi lugesin - sportlikust huvist nii-öelda. Paistab, et paljud süüdistavad filmi "Forrest Gumpi" kopeerimises. Nojah, tõepoolest olid mõlemad eluloofilmid ja mõlema tegelasel oli teatav füüsiline "puue". Aga sellega ka sarnasused lõpevad. Muidugi, nagu alati, on raamatu fänne, kes ei andesta filmile truudusetust. See juhtub alati, kui mõnest raamatust film tehakse. Aga raamat ja film on alati kaks erinevat kunstiteost ja siin ei saa rääkida mingist truudusetusest! Nende kahe meediumi võrdlemine on kohatu ja hakkab mind juba natuke väsitama.
Kokkuvõttes, lugu ise oli ju küllaltki segane, ehkki huvitava tuumikmõttega, ning tundus, et palju emotsionaalset potentsiaali jäi realiseerimata (osalt stsenaariumi, osalt Brad Pitti tuimuse süül). Samas tundus režissöör kompetentsena, motiivid ja sümbolid olid võimsad, kohati päris meeldejäävad. Kuidagi postmodernistlik maik jäi - et tühja sellest loost, hoopis vorm on oluline! Kunst kunsti pärast ja uute või alternatiivsete enese väljendamise/vaatajani jõudmise viiside avastamine. Väärib vaatamist, ehkki pole kindlasti aasta parim film, nagu seda mitmel pool välja hõigati.

Tagasi Tala rajale

2009-02-06T11:05:00.006+02:00

Võlur ja klaas
Stephen King

"Tumeda torni" tsükli neljas raamat jätkab "Ahermaade" cliffhangerlikust lõpust, kus Rolandi ka-tet on lõksus maniakaalsel Mono Blaine'il, kihutamas oma hukatuse poole.. Kõlab dramaatiliselt, mis?
Tegelikkuses lõpeb Blaine'i liin paarikümne esimese leheküljega ja enamuse raamatust võtab enda alla Rolandi noorpõlvemeenutus. Viimaks saame rohkem teada salapärase neiu Susani ja Rolandi kaaslaste Cuthberti ning Alaini kohta, keda on eelmistes osades möödaminnes mainitud. "Tume torn IV" säilitab varasemate teoste sünge, kuid omapärase atmosfääri. Tõusvas joones jätkuvad veidrad sarnasused ja suisa paralleelid Rolandi ning meie maailmade vahel - ehkki on ka olulisi erinevusi. Tagasivaate loomuse tõttu toimub 90% "Võlurist ja klaasist" mineviku Kesk-Ilmas ja muu on vaid seda ümbritsev raam. Olen kuulnud, et osad kriitikud peavad neljandat osa Kingi tsükli allakäigu alguseks - et Rolandi heietused tõmbasid tempo liialt alla ja hajutasid tähelepanu süžee pealiinilt, Torni otsinguilt. Mingis mõttes on see ju tõsi, aga. Mina näiteks tahtsin juba pikemat aega kuulda Rolandi eelmisest ka-tetist. Samuti olen ma kindel (Kingi tundes), et nii mõnigi mälestustes poetatud infokild osutub edaspidi väga oluliseks.
Silver Sära tõlge on heatasemeline, ehkki nähtavasti esitas see töö mitmeid väljakutseid. Väga hea lahendus oli leitud Mejise veidravõitu murraku edasiandmiseks, tõepoolest, oijah. Tänuväärne on ka see, et tõlkimatute sõnamängude puhul oli joonealuse märkusega lisatud seletus ning sageli originaali lause. Mingis mõttes oleks olnud ehk veelgi huvitavam, kui Sära oleks üritanud asendada neid mõne ligilähedase eestikeelse sõnamänguga, kuna joonealune märkus näitas seose niikuinii ära. Kummastav on "Tumeda torni" sarja puhul see, et iga osa on tõlgitud erineva tõlkija poolt. Aga tundub, et King on nii hea materjal, et tema äratuntav, realistlik ja nurgeline mitte-midagi-pehmendav stiil on siiski tõlkes säilinud.

Tours

2009-02-05T15:13:00.010+02:00

Järgnevalt lühikokkuvõte mu külaskäigust Toursi linna eelmisel laupäeval.
Tours asub Orléansist umbes pooleteisetunnise rongisõidu kaugusel lääne pool. Tegemist on Orléansist suurema linnaga, tegelikult Centre'i piirkonna suurimaga (kuigi Orléans on ametlikult pealinn). Elanikke on siin umbes 140 000 Orléansi 113 000 vastu - ja see paistab ka välja. Kesklinnas jala kõndides võib end lausa ära väsitada, kuigi Tallinnast on linn siiski tunduvalt väiksem.
Ehkki ajaloolise tähtsuse poolest võiks Orléansi pidada olulisemaks, on ka Tours mänginud üsna suurt rolli. Siin peatas 8. sajandil mauride edasitungi Charles Martel, Karl Suure vanaisa. Samuti toimus siin 1920. a Toursi kongress, mille lõpptulemusena loodi prantsuse kommunistlik partei - seetõttu pole ehk imestada, et paljud linna tänavad ja väljakud kannavad erinevate tuntud kommunistide või sotsialistide nimesid (Place Jean Jaurés, Rue Édourad Vaillant jt).

Esimene hoone, mis mulle silma hakkas, oli suurejooneline raudteejaam (need kipuvad siinmail igas vähegi korralikus asulas võtma hiiglaslikke ja majesteetlikke mõõtmeid - huvitav tendents), kuid tagasi jõudes märkasin üllatusega, et sellest unustasin ma hoopiski pilti teha.

Toursi raekoda, mis pärineb 19. sajandist. Selle on kavandanud Victor Laloux, tuntud arhitekt, kelle peateoseks loetakse Orsay raudteejaama (nüüdset muuseumi) Pariisis. Laloux on ka Toursi St. Martini basiilika autor.

Mingi nimetu kirik Loire'i kaldalt. Mitte päriselt nimetu muidugi, ma lihtsalt ei leidnud nime mitte kuskilt. Igatahes nägi teine väga muhedalt samblane välja.

Cathédrale Saint-Gatien. Alusmüürid pärinevad lausa 12. sajandist, kuid suurem osa on siiski 15. sajandist, kuuludes Flamboyant'iks kutsutud hilise gootika vormi alla. Lisaks mõningad renessansi elemendid. Kirik nägi väljast suhteliselt nigel välja, aga restauratsioon parajasti käib, nii et loodetavasti saab iidne ehitis peagi parema näo. Alljärgnevalt mõned katedraali sisevaated.

Nood kenad vappidega vitraažid on pandud restaureerimise käigus, teised on aga märksa vanemad.

Basilique Saint-Martin.

Selline huvitav puitraamidega telliskiviarhitektuur paistab iseloomustavat kogu Centre'i piirkonda, kuid säilinud majade arvu poolest tuuakse välja kahte asulat: Amboise'i ja Toursi.

Omapärane poekaunistus.

Mööblipoe reklaamsilt. Lihtsalt aww.

Uuel aastal jaapani temaatikaga

2009-02-01T11:21:00.004+02:00

Heaven's net is wide;
Coarse are the meshes,
Yet nothing slips through.
- Attributed to Lao-Tzu

Hiinlaste jaoks on alanud härja aasta. Eile Toursis käies sattusin ma pooljuhuslikult vastavale rongkäigule. Täitsa tore ja minu jaoks esmakordne kogemus.
Võimalik, et laen peagi mõned Toursi pildid ka siia blogisse üles. Seniks jätkame idamaade teemadel:

Taeva võrk on lai
Lian Hearn

Tegemist on eellooga Hearni "Otori lugude" triloogiale, mis on ka täielikult eesti keelde tõlgitud. Sündmustik toimub fantastilises paralleelmaailmas, mis on siiski äratuntavalt low fantasy ja põhineb väga tugevalt keskaegsel Jaapanil (lisaks selgelt kristlikud motiivid varjatute usu näol, mis põrkuvad huvitaval kombel jaapani sõdalaste maailmapildi ning esteetikaga).
"Taeva võrk on lai" on peatriloogiast tuntud Shigeru Otori kujunemislugu. Lugeja saab teada, kuidas kujunes tüüpilisest sõdalasklassi esindajast, pealegi veel suure klanni pärijast, see kannatlik, kaval ja pika meelega tegelane, kellega me kohtusime esmakordselt Hearni avalöögis "Üle ööbikupõranda". Tüüpilise Hearnina on see teos stiililt lihtne, aga puhas, järgides selles osas jaapani esteetikat. Kui tohib proosat luulega võrrelda, siis see on justkui romaani kujule üle kantud haiku. Kirjeldused on napid, kuid tugevalt stiliseeritud. Vahutavat sõnaosavust siit otsida ei tasu, pigem sobib Hearn neile, kes hindavad lihtsuse võlu. Tegelased on sellegipoolest sümpaatsed ja mõnusat vürtsi lisab ka idamaade teistsugune loogika ja maailmapilt. Loomulikult ei saa mainimata jätta nostalgiat, mis tekib varasemad osad läbinud lugejal Kenji Muto, Shizuka, Naomi Maruyama, Kahei Miyoshi ja teiste vanade tuttavatega jälle kohtudes. Minu arvates ongi selliseid ajaliselt mittelineaarseid sarju kõige parem lugeda ilmumise järjekorras. Nii on autor ette näinud ja nii saab tervikuna kõige parema elamuse. Kui alustada tutvust Otori lugudega käesolevast teosest, jäävad esialgu kogemata mitmed meeldivad või õõvastavad hetked, näiteks kui üks teatud tegelane mainib muuseas, et kõige vastumeelsem oleks talle just uppumissurm..
Mind ajas teatud määral segadusse tõlge - nimelt on kogu sarja eesti keelde ümber pannud Juhan Habicht, aga ma pole enne märganud, et tema vahendus mind segaks. Võib-olla ei olnud ma enne selles osas nii tähelepanelik või valiv, kuid nüüd segasid väga sageli selgelt inglise keele struktuurist mõjutatud lauseehituse vead ning isegi selged semantilised apsud väljendite kasutamisel. Selline sõnasõnalise tõlke maik jäi. Lausa sel määral, et ajuti kiskus see loo seest välja ja segas teose nautimist. Ehk võib siin rolli mängida ka see, et ma pole tegelikult päris ammu ühtki eestikeelset tõlget lugenud..
Soovitan teost neile, kes on läbi lugenud vähemalt algse triloogia. Kes veel ei ole, neile soovitan sellest alustada. Hearniga tasuks tutvuda kõigil, kellele on sümpaatne jaapani temaatika. Fantaasiakirjandusega on ta loomingul ikkagi vähe ühist. Näiteks Raamatukoi netipoes ongi see liigitatud ajalooliste romaanide alla.
Lisaks käesolevale teosele on Otori tsüklis ilmunud "Üle ööbikupõranda", "Rohuvoodi asemeks", "Kuu hele valgus" ning nende kolme järellugu "Haigru kähe huige". Väärib veel mainimist, et tegemist on erakordselt stiilsete kaanekujundustega, mille autoreiks Ellie Exarchos ja Simon Paterson.

Locke läheb merele

2009-01-21T12:03:00.006+02:00

Red Seas Under Red Skies
Scott Lynch

Meistervarga Locke Lamora ja tema truu kaaslase Jean Tanneni seiklused jätkuvad Lynchi teises täispikas romaanis, mis sarnaneb oma eelkäijale, aga ei sarnane ka.
"The Lies of Locke Lamora" lõpuga arvestades on mõistetav, et "Red Seas" algab helistiku võrra süngemalt. Locke ja Jean on Camorri selja taha jätnud ja seavad oma sihi seekord Tal Verrari linnale ning selle dekadentlikule kasiinoimpeeriumile, kus kuulu järgi on võimatu petta. Loomulikult on see just selline väljakutse, millelele Camorri Okas vastu panna ei suuda. Ent õige pea leiavad kaks varast, et Tal Verraris on hulk ohtlikke tegelasi, kes nende vastu ebatervet huvi tunnevad - ja sarnaselt esimesele raamatule saavad neist peagi linna rikaste ja vägevate hüpiknukud. Loomulikult saadab neid kõikjal Karthaini maagide sünge vari.
Kõik see kõlab ju suhteliselt esimese osa moodi - aga "Red Seas" lisab juba tuntud spiooniseiklusele teise mõõtme. Nimelt on Locke ja Jean, veendunud maarotid, seekord sunnitud veetma enamuse teose lehekülgedest merel, koos tõeliste elukutseliste piraatidega. Lynch saab selle uue aspekti lugejani toomisega hästi hakkama. Tegelikult tundub "Red Seas" pigem obrianliku mereseiklusena, mis mõjub julgustavalt, kuna näitab, et Lynch ei takerdu ühe ja sama valemi kordamisse. Tutvume ka uute põnevate kõrvaltegelastega nagu Ezri Delmastro, Requin ja Maxilian Stragos.
Tundub, et Lynchil on oma mudel - kaks peamist süžeeliini, esmalt Locke'i petuskeem, milles tema kontrollib teisi, ja teisalt see ohtlikum, tõsisem tasand, kus keegi kasutab Locke'i ennast ära. Need kaks kipuvad teose käigus sageli põimuma, mis muudab kogu kompoti veelgi huvitavamaks.
Loomulikult on pööraselt ettearvamatu lugu, mille lõpplahendus on õhus sõna otseses mõttes viimase leheküljeni, edasi antud Lynchi säravas vaimuks stiilis - ent samuti kui ka esimeses raamatus, on huumor ja seiklused segatud tõsise traagikaga. See draama ja komöödia segu, mida juba Shakespeare oma näidendeis edukalt pruukis, lisab Locke'i lugudele teatud magushapu maigu. Lugeja ei oskagi kohe pärast teose lõpetamist öelda, kas nutta või naerda. Igal juhul on kolmandaks raamatuks jäetud päris korralik cliffhanger.

Uus tunniplaan

2009-01-18T12:49:00.004+02:00

Esialgu tundub, et hakkab välja nägema selline:

ESMASPÄEV
14.30-16.00 tekstuaalne lingvistika
16.30-18.30 grammatika ja stilistika

TEISIPÄEV
10.30-12.30 kirjandusteooria
14.30-16.00 kirjanduskriitika

KOLMAPÄEV
vaba

NELJAPÄEV
11.00-12.30 ikonograafia
16.00-17.30 prantsuse keel (niveau supérieur)

REEDE
10.00-11.00 kirjanduskriitika
11.30-12.30 tõlkelingvistika
14.30-16.30 kirjandusteooria

Hurraa, enam pole laupäevaseid loenguid!
Hurraa, kolmapäev on vaba!
See viimane juhtus täiesti minupoolse planeerimiseta, muide. Millegipärast tekib alati üks selline päev, kus pole ühtegi loengut.
Igatahes tõotab tulla huvitav semester. Loodetavasti natuke leebem kohustusliku kirjanduse poolest, nii et saan oma isiklikke projekte ette võtta, aga samas on loengutunde nädala kohta rohkem kui eelmisel semestril. Aga ma usun, et olen selleks valmis.

Totaalne muutumine, blogi-eri

2009-01-15T12:47:00.007+02:00

Mõtlesin, et miks mitte blogi väljanägemist natuke värskendada. Andke teada, kas ja kuidas meeldib.

D'ailleurs: eksamid on läbi. Neid oli mul suhteliselt vähe ja kõik olid lihtsapoolsed. Pean siiski mainima, et korraldusliku poole pealt on Tartu Orléansist kaugelt üle. Iga kord, kui ma tahtsin oma eksamiaegu ja -kohti kontrollida, pidin kõndima läbi kampuse keeltemajani, kus väliskoridori tablool olid need kirjas. Ja see oli ainus koht, kust vaadata. Ei mingit internetiajastut.
Vahepeal tuli uusi Erasmuse õpilasi. Üks Soomest ja üks Lätist ka. Muidugi tavaline ports rumeenlasi, sakslasi ja vähemal määral ka itaallasi-hispaanlasi. Täna õhtul on minek Antidote'i, siis saab uutega lähemalt tutvust teha.

Samuti puutusin kokku selle kolmekuningapäeva-kultuuriga, mida Eestis ei ole. Aga tuleb välja, et katoliiklikes maades praktiseeritakse väga agaralt. Prantsusmaal on mingi imelik komme süüa sel päeval "galette des rois" nimelist kooki. Mis siis, et "galette" tähendab tavakeeles pannkooki, galette des rois on hoopiski midagi piruka taolist, traditsiooniliselt mandlitäidisega, aga tänapäeval leidub ka kõiksugu moosidega variante. Ja kuskil koogi sees on väike kujuke. Kes selle oma tükist leiab (ja selle kätte ära ei lämbu), saab selle päeva kuningaks ja talle pannakse pähe paberist või papist kroon. Selline tore komme siis. Ah jaa, ja veel - kui laudkonnas on lapsi, siis üks neist ronib laua alla ja hakkab määrama, et kellele milline koogitükk antakse. Oh neid vallatuid prantslasi.
Nii palju kui minu uurimised paljastasid, on "galette des rois" fenomeni taga puhtalt kommertslikud põhjused. Et saaks ikka palju toodet müüa. Aga kolmekuningapäeva pidusöögiga tähistamine pärineb juba Rooma impeeriumi ajast (kuigi nemad nimetasid seda tähtpäeva jumal Saturni auks Saturnaaliks).

P.S. Mis pagana Leia Mais? Mida see tähendama peaks? Ma ei leia, kus seda ära saaks muuta. Link ise viib sissekande lehele. Kummaline.

Afterthought on "The Lies"

2009-01-13T15:06:00.015+02:00

Olles tutvunud "The Lies of Locke Lamora" kriitikaga, pidasin vajalikuks täiendavat lisasissekannet.
Kuigi Eestis polnud Scott Lychist suurt mitte midagi kuulda ja tema teose Apollo fantaasiakirjanduse riiuli nurgast leidmine tuli mulle, kes ma olin juba hakanud tellimisele mõtlema, meeldiva üllatusena, tuleb välja, et Locke'i debüüti ümbritses mujal maailmas aktiivne promo. Küll reklaamiti seda välja filmi "Ookeani üksteist" kirjandusliku sugulasena, küll George R. R. Martini eepose "Jää ja tule laul" mantlipärijana. Suur osa kriitikuid kiitis küll Lynchi suurepärast stiili, huumorisoont ja võimekust nii tegelaste kui sündmuspaikade loojana, ent heitis talle ette, et ta polnud õigustanud talle pandud ootusi.
Kahjuks, nagu nii sageli juhtub, tundub mulle, et ootusi üles keerutanud reklaamiagendid lihtsalt ei tabanud märki.
"The Lies of Locke Lamora" sarnaneb tõepoolest natuke filmiga "Ookeani üksteist" - mõlemad räägivad hulljulgest ja laiaulatuslikust petuskeemist. Aga elu on näidanud, et need, kellele fantaasiakirjandus ei istu, põrkavad õudusega tagasi iga väiksemagi ebaloomulikkuse ees. Siiski on see neist kahest võrdlusest parem, eriti kuna kui on üks fantaasiateos, mida soovitada neile, kes end žanri fännideks ei pea, siis just see. Fantastilised elemendid on siin tagaplaanil ja taanduvad Locke'i isiksuse ning pööraselt ootamatu süžee ees.
Mingis mõttes on ehk saanud tavaks võrrelda uusi paljutõotavaid fantaasiakirjanikke R. R. Martiniga, kes on praeguseks hetkeks kindlasti selle žanri üks mõõduandjaid. Aga tema teosed on Lynchi omadest kardinaalselt erinevad - Martin toob meieni sünge, karmi ja ülimalt küünilise maailma, mis on oma lõikavas materiaalses realismis kohati lausa valus. Locke Lamora seiklused aga on kiiretempolised, vaimukad, intelligentsed ja ootamatud, vürtsitatud eneseiroonilise huumoriga. Mõlemad on omas valdkonnas ülimalt suurepärased kogemused, kuid neid ei saa niisama lihtsalt paremusjärjestusse seada. Kui lugeja asub Lynchiga tutvuma oodates, et temani toodaks sarnane maailm nagu "Jää ja tule laulus", siis peab ta selles suhtes pettuma.

Muide, juba liiguvad kuulujutud võimalikust filmiversioonist. Lisaks seeria kolmandale osale, mis oli plaanitud ilmuma käesoleva aasta veebruaris, ent on nüüd teadmata ajaks edasi lükatud, on Lynchil peagi valmimas ka lühijuttude kogumik "The Bastards and the Knives".

Gentlemen Bastards show you how it's done

2009-01-11T12:29:00.011+02:00

"Characters make your story. If the people come alive, what they do becomes the story."
- Sol Stein, "Stein on Writing"

Pärast mõningast vaheaega olen jälle tagasi blogimise juures. Eestis veedetud aeg kulges väga meeldivalt ja viljakalt, ehkki jäi natuke lühikeseks. Prantsusmaale tulin tagasi sületäie uute raamatutega. Kuidas ma need juunis kõik Eestisse tagasi vean, sellele ma praegu veel ei mõtle.
Eksamid.. on nagu on. Kokkuvõttes on mul neid ainult kolm varem oodatud viie asemel, sest tuleb välja, et kaks ainet läksid arvesse "Control Continu" ehk jooksva töö vormis. Inglise kirjanduse eksam on juba tehtud, tundus teine päris lihtne. Ehkki essee punkte muidugi pole väga lihtne ette ennustada. Järgmine on vanaprantsuse keel, mis koosneb ilmselt enamuses tõlkimisest. Ja viimane on tõlketeooria.

The Lies of Locke Lamora
Scott Lynch

Enne arvustuse kirjutamist tahtsin lasta muljetel natuke seedida, sest ausalt öeldes olin vahetult pärast teose lõppu sellest suhtelises vasikavaimustuses. Aga olgu öeldud, et tegemist on tõesti äärmiselt väärika debüüdiga. Juba Scott Lynchi esimene teos küünib võistlema fantaasiakirjanduse meistritega ja pakkus mulle elamuse, milletaolist pole enam ammu kogenud.
"The Lies of Locke Lamora" kõneleb Locke-nimelisest vargast, kelle punt Gentlemen Bastards on üks paljudest Camorri allilma kuritegelikest sündikaatidest. Locke ise on üpriski ebatavaline romaanikangelane - temast kehvemat mõõgavõitlejat annab otsida, temas pole grammigi Robin Hoodi ja teda huvitab vaid ta enda ja ta kaasvaraste heaolu. Ent tal on üks tohutu eelis - tema mõistus, mis lubab tal plaanida nii keerulisi petuskeeme, et isegi kõige vilunum salapolitseinik pole talle kümne aasta jooksul jälile saanud.
Sealjuures on ta ise muidugi muheda suuvärgiga ja suhtumisega tegelane, kes suudab säilitada enesekriitilise huumori ka juhul, kui kõik läheb täpselt nii halvasti kui vähegi võimalik - või isegi natuke halvemini. Unustada ei tohi ka tema sama sümpaatseid kaaslasi Jean Tannenit, Bugi ja kaksikuid Calot ja Galdot.
Süžee koha pealt - järjekord, milles sündmused lugejani tuuakse, tekitas sageli segadust, kohe ei saanudki aru, mis täpselt toimub ja kuidas Locke'i plaan toimima peaks - mis oli positiivne, kuna hoidis pinget ülal ja tekitas meeldivaid üllatusmomente. Huvitav stilistiline võte oli sisestada jutustusse "vahepalasid" (Interlude), mis rääkisid noore Locke'i õpipoisiajast, tutvustades meile tema iseloomu ning kujunemislugu, ja andsid sageli lugejale taustainformatsiooni Lynchi maailma kohta, mille teadmine aitas õige pea süžee põhiliinist paremini aru saada. Lynchi jutuvestja-andele pole midagi ette heita, tegemist on Robin Hobbi või George Martini väärilise kirjanikuga. Ka tema maailm on hoolega välja töötatud ning üpris originaalne. Camorri linna võimukandjad, nii seaduslikud kui vähem seaduslikud, panevad termini "hall moraalsus" tõsiselt proovile. Kui algul võib teose nimitegelane tunduda parimal juhul ebamoraalsena, siis loo arenedes hakkab lugeja teda pidama üheks vähestest hea südamega inimestest. Võrdlusmoment on lihtsalt selline. Sellegipoolest ei lasku Lynch pessimismi, vaid pigem vaatleb oma korruptsioonist, kuritegevusest ja varanduslikust ebavõrdsusest pulbitsevat linnriiki läbi Locke'i sarkastilis-iroonilise pilgu.
Kuigi kõik need sügavamad mõtted ja ideed jooksevad teosest läbi, on selle identifitseerivaks tunnuseks siiski Locke Lamora ise ja tema pöörane saatus, mis paneb (Calot ja Galdot tsiteerides) tõepoolest arvama, et surmajumal hoiab tema tarvis mingit eriti jõhkrat lõpplahendust. Teose finaalis peab tahes-tahtmata kaasa elama Locke kättemaksule, ehkki see võtab suhteliselt verise kuju. Ja katarsis saabub sellegipoolest võimsalt.
Juba praegusel hetkel on minu kätes sarja järgmine osa, millega ma esimesel võimalusel algust teen. Senikaua soovitan Scott Lynchi avateost kõigile, kes hindavad irooniaga vürtsitatud seiklusjutte.

Muide, mul tekkis teost lugedes üks lingvistiline küsimus, millele ma ise vastust ei leidnud ja seega esitan selle suurele ringile: vihjati, et nimel "Lamora" on mingi sobiv tähendus, kuid mina ei leidnud midagi sellist. Kas keegi oskab aidata?

EDITORIAL NOTE: kunagi seda blogi avades tahtsin ma panna aadressiks speakerscorner.blogspot.com, aga see nimi oli juba võetud. Kujutage ette mu nördimust, kui ma sain teada, mille peale see nimi on ära raisatud. Maailmas pole õiglust.

Vana aasta viimane raamat

2008-12-30T11:30:00.006+02:00

Meddik
Thierry Di Rollo

Teise nimega "Le rire du sourd" ehk "Kurdi naer".
Tegu on prantsuse ulmekirjanduse ühe värskema nimega, kes on peamiselt kogunud tuntust oma šokeerivalt otsekoheste kirjelduste ja depressiivsusele kalduvate õhustikkudega. Käesolev teos näib olevat stiilipuhas Di Rollo.
"Meddik" jutustab loo Maa süngest tulevikust, kus inimkond on lõhenenud brutaalseteks hõimudeks, mis peavad omavahel laastavat ja katkematut geriljasõda. Sadadest surnutest toituvad raipesööjad on arenenud hirmuäratavalt intelligentseteks mutantvaresteks. Suurem osa rahvast elab vaesuses ja keskmine eluiga on lühike. Vaid mõned üksikud rikkurid, kes nimetavad end Õiglasteks, elavad isolatsioonis oma klaasist pilvelõhkujates, kasutades oma eluea pikendamiseks kemikaale. Nende võsukesed veedavad aega narkootikumide ja alkoholi seltsis, sulgedes oma silmad muus maailmas toimuvale. Teose peategelane ongi ühe taolise kommertsimpeeriumi pärija John Stolker, kes hakkab kahtlema Õiglaste maailmapildi sobivuses (muuhulgas lülitub juttu ka usutemaatika). Mõnuainete võimuses ilmub talle viirastuslik ja sürreaalne hiidelevant Meddik, kelle jälgedes käies saab Stolkerist halastamatu tasuja. Ja kedagi ei säästeta..
Jutt laskub oma sünguses kohati lausa absurdsetesse mõõtmetesse, mis võib mõne lugeja isegi muigama panna - ja kohe seejärel pead murdma, et kas on olemas asjaolu, mis õigustaks säherduste teemade üle muigamist. Di Rollo sõnavara pole eriti keeruline ning seetõttu sobib tekst ka neile frankofiilidele, kelle hammas veel päris Balzaci või Zola peale ei hakka.

Return of the Ming

2008-12-18T10:23:00.002+02:00

Pealkiri on kerge vihje ühele ammusele, aga huvitavale paneelile Order of the Stick koomiksis.

Homme samal ajal olen ma juba rongis ja sõidan Pariisi, lennujaama poole. Lennukis saan ma istuda lausa viis tundi, pluss tund aega ootamist Riia lennujaamas. Ametlik Eestisse saabumise aeg on 20.30.

Nagu ikka kombeks, õnnestus mul ka seekordse semestri lõppedes kergelt haigeks jääda, kuid see ei kujutanud endast õnneks midagi eriti hullu. Vaheajal on mul plaanis osaleda foorumi kokkutulekul, mis peaks kõigi eelduste kohaselt toimuma minu juures, ja mängida paar mängu Warhammerit. Ning muidu puhata. Eks ilmselt tuleb veidi ka tööd teha ja eksamiteks õppida. Ja ma pole enam väga ammu ühtegi miniatuuri värvinud..

Kohtumiseni Maarjamaa pinnal!
P.S. Thierry Di Rollo stiil on geniaalne! Kahjuks pole mu otsingud laias internetis paljastanud mitte ühtegi tema teost, mis oleks tõlgitud inglise keelde. Pikem ülevaade ühest tema uuemast romaanist "Meddik" peaks tulema järgmise nädala jooksul.

Kummastavad katkendid

2008-12-08T11:18:00.005+02:00

The Elephant Vanishes
Haruki Murakami

Nagu lubatud.
"The Elephant Vanishes" on lühijuttude kogumik mehelt, keda meedia kutsub jaapani Kafkaks. Sari kahekümne ringis novelle, mis kujutavad endast põgusaid pilguheite erinevate jaapanlaste eludesse ja mõttemaailmadesse. Olgu öeldud, et toonilt on jutte seinast seina. Mõned, näiteks "Lederhosen", on selgelt lõbusa alatooniga, teised jällegi kantud masendavast ja lootusetuna näivast surutusest. Neis viimastes võib tõepoolest näha paralleele Franz Kafkaga, ehkki depressiivsuse skaalal on Murakami siiski mitu suurt astet madalamal. Elevandikadumise lõpul ei jäänud mind kummitama selline ängistus nagu näiteks pärast Kafka "Protsessi".
Murakami stiil on vahetu ja kummaliselt luuleline, vaatamata sellele, et käsitletavad teemad on suhteliselt proosalised ja argielulised. Erinevad minategelased saavad juba mõne leheküljega oma isikupärase eluvaate ja loogika, mis eristab neid kogumiku teistest protagonistidest. Et novell saab nii kiiresti läbi, siis võib selline hüplemine erinevate vaatepunktide vahel mitme jutukese järjest lugemisel häirivaks muutuda - mõte ei jõua justkui uue tegelasega kohanduda. Mina leidsin, et kõige parem on lugeda umbes kaks-kolm novelli korraga ja siis teha väike paus. Ning stiilist rääkides tuleb teha kummardus kahele tõlkijale. Ma ei oska muidugi võrrelda algmaterjaliga, aga tekst voolab kenasti ja pole vähimatki kunstliku konstruktsiooni maiku. Muidugi on mõlemad jaapani kirjanduse spetsialistid, Jay Rubin lausa Harvardi professor.
Üldiselt tundub mulle, et "The Elephant Vanishes" on võimalik lugeda kahte moodi: esiteks lõbusa, kergetoonilise kogumikuna, mis pakub võimalust piiluda jaapani tavainimese argiellu, teiseks aga märksa tõsisema teosena, mille ridade vahelt võib välja lugeda oma elu mõtestada üritavate tegelaste eksistentsiaalseid otsinguid. Ja enamjaolt ei lõpe need kuigi tulemuslikult. Suurema osa novellide lõpud oleks justkui ära lõigatud. Need katkevad äkki ja sageli rahuldust pakkumata, jättes loo kulminatsiooni lugeja kujutlusvõime hooleks. Arvestades selle motiivi kordumisega muidu nii sõnaosava ja žanriteadliku autori juures, tekkis mul tunne, et see on täiesti taotluslik. Vastused ei ole nii lihtsad, et need võiks lugejale kandikul ette kanda. Pessimist võiks lihtsasti järeldada, et vastuseid ehk ei olegi üldse olemas. Mina eelistan mõelda, et Murakami tahtis, et igaüks leiaks oma vastused ise. Ja sealjuures tuleb pingutada.

For the lack of a lack...

2008-12-03T14:22:00.005+02:00

"Ma näen, et te olete teinud kolm kirjaviga."
- Suure prantsuse revolutsiooni ohver markii de Favras pärast oma surmaotsuse lugemist

See siin ei ole piip.
See siin on katse leevendada lugejate igavust.
Põhjus, miks ma pole ammu kirjutanud oma metsikust elust Prantsusmaal, on väga lihtne. Minu blogi näol on tegemist mittefiktsionaalsesse žanri kuuluva tekstiga. Kuna viimasel ajal olen ma olnud hõivatud erinevate esseede, testide ja tõlketöödega, siis pole lihtsalt aega jäänud öösiti diskodel möllata. Ma ei teagi, kas naerda või nutta.
No jalgpallist pole muidugi pääsu. Siin on võimatu nii elada, et nädalas vähemalt korra poistega palli ei tao. Tout le monde joue. Kultuuri eripära, nii nad ütlevad. Ega ma ei kurda, füüsilist pingutust on niigi harva.

Huvitav kõrvalepõige: minu eelmises sissekandes esitatud vaade keele teemadel sai kinnitust hiljutises tõlketeooria loengus, kus tulid jutuks sõnade erinevad tähendusväljad. Muuhulgas sai räägitud ka sellest, kuidas ilukirjanduslik tõlge on üks tohutult tänamatu elukutse - esiteks on see sama keeruline töö kui iga teinegi, aga kui paljude raamatute puhul tõlkija isikule tähelepanu pööratakse? Eestis on võib-olla teatud erand Kaeride puhul (Harry Potteri tõlkijad), aga samas on Eesti nii väike, et siin tuntuse saavutamiseks ei pea eriti pingutama. Esitan lugejale väljakutse - palun nimetage ilma muud teost konsulteerimata veel üks tõlkija peale Kaeride. Muidugi jääb erialane tunnustus, aga selge see, et mingist üldisest tuntusest ei maksa eriliselt huvituda.
Teiseks, avalikkuse tähelepanu alla satuvad tavaliselt ainult need tõlkijad, kes on hakkama saanud märkimisväärselt kehva tõlkega. Millal te viimati mõnest kriitilisest artiklist lugesite, et tõlkija on väga hästi toime tulnud? Minu blogi ei tule arvesse. Jah, ma olen ikka paar korda tõlget kiitnud, vähemalt mälu järgi tundub nii. Üldiselt näib, et blogijad pööravad tõlkijatele rohkem tähelepanu kui "pärismeedia" leheneegrid; huvitav, kas see on mingi äratundmismoment kahe tähelepanupuuduse käes vaevleva tegevusala vahel.

Muide, mis puutub dubleerimise populaarsusse Prantsusmaal, siis selle peapõhjus paistab olevat veidi teine kui kultuuriline üleolekutunne (ehkki vastastikused mõjud pole võimatud), nimelt on siin terve hulk näitlejaid, kelle peamine sissetulekuallikas on dublaaž, ja muidugi on neil oma ametiühing, mis riigile häälekalt survet avaldab. Selle tulemusena eksisteerib seadus, et mingi protsent eetrisse minevatest telesaadetest ja kinos linastuvatest filmidest peab olema dubleeritud. See tundub mulle natuke kahtlase väärtusega. Esiteks ei meeldi mulle see, et kunstilistest väärtustest mõeldakse puhtmajanduslikult. Ma pean silmas seda, et filmi dubleerimine võtab tihtilugu selle kunstilist väärtust vähemaks. Subtiiter mõjutab filmi palju vähem. Muidugi on natuke tülikas seda lugeda, aga vähemalt jääb puutumatuks heliriba, mis on minu arvates filmi tähtis osa. Seega ei saa minu meelest filmide dubleerimist mingi kvoodiga reguleerida. Animatsioonide puhul on see vastuvõetav lahendus, aga mujal ei tohiks dublaaži peale suruda lihtsalt sel põhjusel, et muidu jääks mingi hulk inimesi tööta. Samas on see Prantsusmaa ülisotsiaalses ühiskonnas muidugi täiesti loogiline.
Aga kuskilt pidi see dubleerijate kiht muidugi tekkima, see tähendab, et oli suur nõudlus dublaaži järele, see meeldis prantslastele. Nii et suurrahva mentaliteet on ka siiski arvestatav tegur. Ainult et prantsuse noorte hulgas liikudes tundub mulle, et see trend on muutumas. Valdav enamus leiab, et dubleerimine on häiriv ja nad vaataksid palju meelsamini subtitreeritud filme. Kuid on oht, et omakasu taga ajavad ametiühingud võivad arenguprotsessi stagneerida ja takistada seaduste muutmist nii, nagu enamus rahvast sooviks.

Järgmises sissekandes teen juttu Murakamist, mis on mul peaaegu läbi. Aa, ja veel kirjandusest rääkides: Prantsusmaale tulles tegin endale ülesandeks tutvuda prantsusekeelse fantaasia- ja ulmekirjandusega. Ma kujutasin ette, et siin peaks originaalkeelseid teoseid vastavas žanris ju lihtsasti leidma. Ent paraku on 98% lettidest täis inglisekeelsete autorite prantsusekeelseid tõlkeid. Mida ma kategooriliselt keeldun ostmast. Milleks, kui ma võiksin lugeda inglisekeelset originaali? Prantsuse fantaasiakirjandus paistab olevat madalseisus. Pika otsimise peale leidsin Thierry Di Rollo fantaasiasugemetega ulmejutu "Meddik", mille ma ka järgmisena käsile võtan.

Also, jaanuarist tuleb internet mulle tuppa! Hurraa, viimaks ometi saan vaba aega!
Damn, ma imetlen de Favras'i. Grammar nazi to the end.

Long Time No Speaky

2008-11-22T12:53:00.004+02:00

LADY ASTOR: If you were my husband, I'd give you poison.
CHURCHILL: If you were my wife, I'd drink it.

Ma ei ole väga kaua ühtegi sissekannet teinud, sest mul on tõesti äärmiselt kiired ajad. Nagu alati, olen ma selles ise süüdi. Aga tööd tuleb ju teha. Tunnistuseks sellest, kui vähe mul vaba aega on olnud, olgu kasvõi see, et ma pole isegi jõudnud Murakamit lõpuni lugeda.. Nojah, mingi Winterson trügis ka veel vahele, eks ole. Säh sulle 20. sajandi suhtedraamat postmodernistliku alltekstiga (minu teatud magusainega kaetud pagaritoote kõnekäänu kaval parafraseering, if you know what I mean).
Sesquipedalian loquaciousness aside, mõned huvitavad uudised veel. Avastasin säärase autori nagu Scott Lynch ja tema Locke Lamora sarja. Tundub väga huvitav ja ma plaanin detsembris mõned raamatud tellida (kui juba Sapkowski jahtimiseks läheb). Teiseks peaks mainima, et Steam imeb. Tõsiselt. Valve ei jaga ära, et kõigil pole kodus kiiret stabiilset internetti. Kui see on mängu mängimiseks vajalik, siis selline asi kirjutatakse karbile. Sacrebleu!

Järgnevad lõigud on filosoofiline arutlus lingvistilistel teemadel.
Mis mind seda kirjutama pani, oli fakt, et mu arvukad tõlke ja kirjandusega seotud kursused ning osaliselt ka mu töö panevad mõtted liikuma. Ja muidugi ka see, et ma pole juba ammu blogisse midagi mõtlikumat sisestanud. Niisiis on see pikaajalise protsessi tulemusena välja hautud.
Mina lähenen keelele sageli peamiselt (ehkki mitte ainult) tõlkija vaatepunktist. Levinud on arvamus, et see tähendab kaalutlemist, kas jääda originaaltekstile truuks või mitte. Sellist kahtlust ei tohiks ühegi tõlkija peas minu arvates toimuda. Küsimus peaks olema, kuidas originaaltekstile truuks jääda. Täpsemalt, kas jääda truuks täpsele vormile või üldisele mõttele.
Ametlik joon paistab olevat, et vormi tuleks üritada jälgida, aga kui palju peaks mõttega arvestama, selles osas lähevad arvamused lahku. Mõnikord pole selle otsuse tegemine raske. Kõnekäänud näiteks on sageli igas keeles erinevad ja nende sõnasõnaline tõlkimine ei tule kõne allagi - tuleb valida mõtte tõlkimine, ehk leida teises keeles vastavasisuline kõnekäänd, mis on vormilt teistsugune. Siin tulevad juba mängu kultuurilised erinevused, aga lahendus on sellegipoolest selge. Aga ütleme, et tegemist on mingi teistsuguse viitega kultuurile, näiteks kui eestlane toob võrdluse Lembituga (mitte-ajaloolises kontekstis). Kui nüüd hakata seda prantsuse keelde tõlkida, siis tekib küsimus, kas Lembitu persoon annab ka prantslasele selle võrdluse edasi. Tundub, et siin tuleb valida sisu või vormi säilitamise vahel, ja erinevad suunad pakuvad erinevaid lahendusi. Prantslaste stiil tundub olevat kõiki ja kõike mugandada. Nemad paneksid tõenäoliselt silmagi pilgutamata Lembitu asemele Rolandi*, ja asi ants. Vastupidises olukorras, kus prantsusekeelses tekstis oleks võrdlus Rolandiga, jätaks eestlane ilmselt pigem originaali muutmata. Huvitav, millest selline vahe tuleneb. Mulle jääb mulje, et suurrahvad on altid kõike enda jaoks mugandama (näiteks 50% filmidest dubleeritakse Prantsusmaal prantsuse keelde; või võtame venelased, kes kirjutavad euroopalikke nimesid kirillitsas häälduse järgi. Jah, Tähesõdade subtiitrites Kvai-Gonist lugeda oli esimene kord päris masendav. Erinevatest Hjugodest ja Emingveidest ma parem üldse ei räägigi). Ent nagu tavaliselt raskesti lahendatavate küsimuste puhul, tundub mulle, et küsimus ise on natuke kehvasti püstitatud. Välja jääb justkui see, et esmalt peaks üritama mõlemat edasi anda. Mis on ju täiesti võimalik, näiteks lisades prantslase jaoks lehekülje serva joonealuse märkuse, mis seletaks talle ära, kes see Lembitu ikkagi oli ja mida ta eestlastele tähendas. Sedasi saaks nii sisu kui ka vorm edasi antud ja lisaks avarduks ka lugeja silmaring.

Aga see filosoofilisem kontekst, mis mulle nende tõlkeprobleemide analüüsimisel pähe tuli, on see: keel võib olla peasüüdlane enamikus inimeste lahkarvamustes. Arvestades sellega, et igal üksikisikul on oma personaalne keelekasutus, mis erineb vähemalt veidi kõigi teiste omadest. No näiteks küsige, mida täpselt mõistavad erinevad inimesed sõna "järi" all. Kas sellel on seljatugi või ei ole? Kas sellel on kolm või neli jalga? Ja "järi" on veel selgelt identifitseeritavat materiaalset asja kirjeldav sõna. Tunnete, emotsioonide ja muude abstraktsete mõistete puhul on asi veel hullem. Ning see on täiesti ületamatu probleem, muide. Inimene on mõistepõhine olend, olgu see siis hea või halb. Mõned (olen liiga laisk, et konkreetseid nimesid otsida) ütlevad, et keel kui suhtlussüsteem on tähtsaim mõjur, mis võimaldas inimesel nii kaugele areneda. Aga sellest hoolimata on tegemist märkimisväärselt ebatäiusliku süsteemiga, kuna üks sõna võib tähendada väga paljusid erinevaid asju. Enesekontrolli on siinkohal ka raske rakendada, sest keegi ei suuda iga sõna juures mõelda, et okei, ma arvestan sellega, et teine inimene võib selle all midagi muud mõelda. Ning tavaliselt omistab inimene oma definitsioonidele automaatselt universaalse kehtivuse.
Ja kui jutt juba mõtlemisele läks - inimene mõtleb ju samuti keeleliselt, mõistepõhiselt. See tähendab, et isegi mõttetasandil ei saa me keele piiranguist lahti. See mitte ainult ei süvenda meie omavahelisi arusaamatusi, vaid lausa takistab meil teatud abstraktsete mõistete hoomamist. Võtame näiteks Püha Augustinuse (see tal juba teine kord mu blogis figureerida) ja tema ajapoleemika. Mis on aeg? Me kõik teame, mida me selle sõnaga mõtleme. Me võime öelda, et punktist A punkti B liikumiseks kulus nii ja nii palju aega. Või kui meil on kiire, siis me ütleme, et meil pole aega. Aga igasugused katsed aega defineerida on määratud läbikukkumisele. Ryle näiteks tahtis, et inimesed üritaksid vabaneda keele piiridest, aga minu arvates on see võimatu. See oleks sisuliselt sama, mis üritada masinat inimese moodi mõtlema panna.

Kokkuvõtteks, keel on keeruline asi veel sellepärast, et me ei saa teda uurida erapooletust vaatepunktist. Keele uurimiseks saame kasutada ainult teda ennast (metakeel ofc), ja see pole just kõige objektiivsem viis tõde välja selgitada. Ühesõnaga, inimesed peaksid alati meeles pidama, et sõnad on ohtlikud ja võivad erinevate inimeste meelest erinevaid asju tähendada. Seda mitte ainult selleks, et ise midagi valesti ei ütleks, vaid ka selleks, et teiste öeldust mitte valesid järeldusi teha. Ah jaa, ja kas ma mainisin, et keel muudab reaalsust? Oo jaa, paljalt teie väljaöeldud sõnad võivad reaalsust muuta. See pole mingi salapärane maagia, vaid täiesti igapäevane asi. No näiteks need väidetavalt vanimad sõnad (Winterson muide tulistab sellel suunal päris raevukat irooniat) "ma armastan sind". Kui need kord välja on öeldud, siis reaalsus muutub. Ükskõik, mis ütlemise tulemuseks on. Niisiis, keel on ohtlik ja keeruline. Mõtle ja ütle vastutustundlikult!

___________________
*Roland - prantsuse rahvuseepose "Rolandi laul" kangelane, Karl Suure vennapoeg. Hukkus lahingus mauridega.

Kirjandusuudised

2008-11-08T16:09:00.005+02:00

Minul on nüüd kolm vaba päeva, sest teisipäeval on püha! See prantslaste komme vabu päevi anda hakkab mulle üha enam meeldima. Mis ma selle ajaga teen? Tõenäoliselt oleks tark hakata juba jõulukinkide peale mõtlema. Tours on ka veel nägemata. Ja mul on kaks esseed selle kuu lõpuks valmis kirjutada. Lugeda tahaks muidugi ka. Ja tööd tuleb teha - pöidlad pihku, võib-olla saan viimaks oma esimese Tv3 sarja!

The Flight of the Eisenstein
James Swallow

Horus Heresy neljas raamat keskendub kapten Nathaniel Garro ja tema kaaslaste pöörasele põgenemisele pärast Horuse reetmist. Huvitava võttena algab sündmustik aga hoopiski kuu aega enne Isstvan III-e pommitamist. Meile tutvustatakse Death Guard leegioni ja tema vägagi intrigeerivat pealikku Mortarioni. Loomulikult teavad sarja jälgijad juba, mis edasi juhtub, ning seetõttu pole teose esimeses pooles eriti midagi üllatuslikku, ehkki on kahtlemata huvitav jälgida neid pöördelisi sündmusi täiesti teistsugusest vaatepunktist.
Aga Swallow' teos saab hoo sisse hetkel, mil Garro jõuab otsusele, et Horus ja ta oma leegion on reeturid. Ta võtab endale ülesandeks viia kaugele Terrale ja keisrile sõna traagilisest vennatapust. Ent loomulikult ei kavatse ta endised relvavennad teda ilma võitluseta minema lasta..
"Flight of the Eisenstein" on paljuski pöördelise tähtsusega teos. Kui selles kujutatud tegelaste seiklused võivad Isstvani lahinguga võrreldes teisejärgulised tunduda, siis tähelepanelik lugeja märkab kindlasti mitut huvitavat tendentsi, mis eelmistes osades pead tõstsid ja nüüd õitsele puhkevad. Neist olulisim on minu arvates religioon - varem oli see vaid surelike pärusmaa ja Astartesed vaatasid sellele kui rumalale ebausule, kuid nüüd on isegi kapten Garro peas tärkamas kahtlused. Samuti saame aimu Suure Vaenlase jõu loomusest ja ulatusest. Warpi kirjeldused heidavad sarja järgnevatele osadele tumeda varju. Jällegi leiab tõestust Murphy seadus, et mulle sümpaatsete tegelaste käsi ei käi tavaliselt eriti hästi.
Kahtlemata hulga mõtisklevam teos kui eelmised, mis on ka loomulik. Swallow jätkab seeriat iseloomustavat filmilikku stiili, mis saab Nurgle'i teenrite eredas kirjelduses uue mõõtme.
Muide, kui kellelegi tuli James Swallow nimi tuttav ette, siis tõenäoliselt seepärast, et tegemist on viljaka kirjanikuga, kes muuhulgas mugandanud mitu raamatut ka filmiks. Tema arvel on näiteks mitu Star Trek Generations stsenaariumi.
E jaoks - selles raamatus on vähemalt üks vihje otsesele Nietzsche tsitaadile!

Tales of Betrayal

2008-10-31T11:47:00.006+02:00

Galaxy in Flames
Ben Counter

The Horus Heresy kolmas osa.
Kunagi päris ammu, kommenteerides Abnetti avalööki "Horus Rising", väljendasin ma huvi selle suhtes, kas ja kuidas erinevate autorite ja erinevate stiilide juures siiski sarjast ja selle tegelastest ühtne mulje jäetakse. Nüüdseks võin öelda, et kas on autoritevaheline koostöö tihe olnud või on tegemist stiili poolest sarnaste kirjameestega, aga tohutuid erinevusi kolme teose vahel ei ole. Counteri panus on ehk brutaalsete kirjelduste poolest veidi kergem, kuid sarja ühtsus on siiski säilitatud.
"Galaxy in Flames" keskendub Isstvan III nimelisel planeedil toimuvale. Warmaster Horus ja neli leegioni saabuvad teose alguses orbiidile, et suruda maha teisitimõtlejate ülestõus. Ent sündmuste arenedes ilmneb, et Horusel on hoopis suuremad ja tumedamad plaanid. Counteri kirjatöö nõretab reetmise traagikast. Loomulikult on see siinkohal õigustatud, sest vennatapust palju traagilisemaid asju pole - juba Piiblist tuleb motiiv tuttav ette. Kurta võib vaid selle üle, et nii paljude toredate ja potentsiaalirikaste tegelaskujude tee siinkohal katkeb - ning mõnevõrra rahuldust pakkumata veel pealekauba. Seegi on mõistetav, kuna tegemist peaks ju olema sissejuhatusega kurjade jõudude galaktikahõivamisplaanile, mis peabki jätma inimkonna traditsioonilisi väärtusi esindavad jõud pigem nõrgale ja lootusetule positsioonile.
Nagu ma oletasin, ongi religiooni tähtsus järjest suurenemas. Potentsiaalselt väga huvitav võinuks olla senini rangelt teaduslikku maailmavaadet esindanud Kyril Sindermanni pöördumine, ent minu meelest oli see veidi lihtsustatud ja ebausutav. Samas muidugi oli ka Sindermanni varasemates vaadetes, nn "Imperialistlikus Tões", paljugi dogmaatilist, ja nagu me teame, siis kategooriline ateism polegi põhimõtteliselt religioonist nii kaugel, kui arvata võiks.
Teose tegevus toimub tegelikult ülimalt lühikese perioodi jooksul - kõigest mõni nädal, välja arvatud finaal, mis leiab aset umbes kuu aega hiljem. Seetõttu on sündmustik pinev ja pinge on kogu aeg õhus. Leidsin, et raamatut oli väga raske käest ära panna, millest annab tunnistust tõsiasi, et ma lugesin ta ca 300 lk läbi 24 tunni jooksul (aga kaasa võis aidata ka vihmane ilm).
Kokkuvõttes väärikas järg eelmistele osadele, mis peaks sarja esimese triloogia otsad kokku tõmbama. Neljas raamat "The Flight of the Eisenstein" jätkab juba enamuses uute peategelastega (ehkki osad on ka samaks jäänud).

Vaheaeg

2008-10-30T12:53:00.005+02:00

Reporting.
Huvitav, praegu sajab lörtsi.
Minu vaheaeg hõlmab nädala aja sees järgnevaid toiminguid:

- kolme tööfaili alla laadimine (Stargate!)
- briti kirjanduse essee
- hispaania keele esitlus
- suurem pesupesemine

Ma ei peaks tegelikult virisema, sest eesti kolleegidel pole üldse vaheaega. Aga protest on ju nii prantslaslik valik.

The Careful Use of Compliments
Alexander McCall Smith

Eesti lugejad teavad Smithi paremini "Esimese daamide detektiiviagentuuri" sarja autorina. Tegelikult on tema sulest ilmunud veel Scotland Streeti sari (mille avaosa on küll ka nüüdseks ära tõlgitud) ja Isabel Dalhousie sari, kuhu kuulub ka käesolev teos.
Isabel Dalhousie on filosoof, kellele meeldib toppida oma nina võõrastesse asjadesse. Filosoof peategelasena on juba iseensest küllaltki huvitav, sest nii saab haarata kinni igast väiksemastki pisiasjast ning selle kallal mõtisklema hakata. Teose lugemine võib kohati sarnaneda Turovski loenguga, kus lõpuks ei suuda enam kuidagi meenutada, et mis see algne teema siis oli. McCall Smithi teosed on olustikuromaanid, mis tähendab, et süžee on teisejärguline. "Careful Use.." puhul annavad sündmustikud Dalhousiele ettekäände juurelda moraali kui sellise üle ja arutada, kuidas see reaalsusesse sobitub. Seega nagu väike eetikaõpik. Igaks juhuks hoiatan, et Dalhousie esindab üldjoontes konventsionaalset moraalifilosoofiat, mitte ekstremiste (ehkki ta ei seo end ühegi kindla kooliga, olles pigem "südamehääle järgija").
Lugu ise räägib sellest, kuidas Isabel hakkab kahtlustama, et ühe šoti kunstniku maal on võltsing, ja hakkab selle jälgi ajama. Niisiis on loos kriminaalseid elemente, nagu Smithi puhul tavaks. Ent siin on need elemendid veelgi vähemtähtsamad kui ta Aafrika-raamatutes. Lisaks maadleb Isabel isiklike probeemidega - armukese ülelöömise pärast ikka veel vaenu pidava nõoga ja auahne professor Dove'iga, kes ihaldab endale tema töökohta. Isabel on inimene, kes mõtleb alati sügavalt järele, enne kui mistahes otsuseid teeb, ja tore on ka see, et ta viitab sealjuures tuntud filosoofidele. Mõttekäigud on kohati päris muhedad, aga vähemalt pealiskaudne tutvus kuulsamate nimedega tuleb kasuks.
McCall Smithi teostes on tegevuspaigal alati suur tähtsus. See loob õhustiku, milles tema tegelased liiguvad ja oma otsuseid teevad - miljöö, milles nad on üles kasvanud ja mis on nende kujunemist mõjutanud. Selles suhtes on "Esimene daamide detektiiviagentuur" ja Isabeli jutud väga erinevad - esimene kujutab maalähedast aafrikalikku mõtteviisi, teine euroopalikumat, moodsast humanismist mõjutet maailma. Smith ise on mõlemaga tuttav, kuna ta kasvas üles Aafrikas ja elab Šotimaal. Mulle näis Aafrika huvitavam, kuna sealne mõtteviis on nii erinev, ja seetõttu jäi ka "Careful Use.." ehk natuke kahvatumaks võrreldes näiteks "Kaelkirjaku pisaratega", aga Isabel on kahtlemata väga sümpaatne tegelaskuju ja raamat pole ju paks - ühesõnaga meeldiv kõrvalepõige.

As Is Tradition

2008-10-20T17:18:00.003+03:00

"Roc Eclerc - car la vie est déjà assez cher."
- Hauaornamentika poe reklaamlause.

Tsitaadi tõlge: "Roc Eclerc - sest elu on juba niigi piisavalt kallis." Kõrval oli armastusväärse naeratava vanahärra pilt. Prantslaste must huumor üllatab kohati isegi mind eestlast.

Sissekanne tuleneb peamiselt sellest, et mul on mingi blogimise rutiin sisse harjunud ja tundus ajaliselt jälle see moment olevat. Midagi väga šokeerivat eelmisest korrast saadik juhtunud ei ole. Kütet pole ühikas endiselt ja internetiga on ka seis sama. Läänerindel muutuseta.
Küll aga on tore see, et prantslased tähistavad tuleval nädalal kõigi pühakute päeva (Toussaint), mis puhul ülikool teeb kümnepäevase vaheaja.
Käisin kohalikus raamatumekas vanaprantsuse keele sõnaraamatut otsimas ja näppu jäi ka üks McCall Smith, mille lugemiseni ehk peagi jõuan (st niipea, kui Austen läbi; muidu pole mul ta vastu midagi, ainult et see, kuidas tema tegelased võivad neli lehekülge erinevatest õunasortidest lobiseda, paneb teinekord mõtlema, et mul oleks oma ajaga ka paremat teha). Kirjandusest olgu veel öeldud, et Sapkowski "Blood of Elves" on juba mõned nädalad tagasi ilmunud, ehkki prantsuse raamatupoodides pole seda veel märganud (pole üllatav, arvestades inglisekeelse kirjanduse vähese hulgaga). Seega pean tõenäoliselt tellima Krisost ja ootama kättesaamisega jõuluvaheajani.

Peatse jällelugemiseni, ja seniks teile üks piltmõistatus: mida müüakse sellises poes?

Paris

2008-10-14T16:08:00.036+03:00

Saigi pealinnas käidud. Et lühidalt kokku võtta - ilm oli ikka väga palav, ma polnud selleks valmis. Metrood ma ei kasutanud, vaid käisin julgelt jala ringi ja seda otsust ma ei kahetse, sest turistimagnetitest rohkem huvitaski mind just atmosfäär. Võin täie kindlusega öelda, et Pariis on ikka päris suur. Suurem, kui alguses tundub. Aga lühike ülevaade siis minu jalutuskäigust koos vastavate fotodega parajas kohas.

Alguspunkt Austerlitzi jaam. Hakkasin astuma mööda Seine'i kallast. Ilm oli soe. Tänaval sõitsid sellised eriti toredad masinad, mis teed veega niisutasid - meeldiv mõte linnavalitsuselt, see lõi olemise kohe tunduvalt lahedamaks.

Quai de la Tournelle. Viis eurot sellele, kes ütleb, mis kirik taamal paistab.
Sild on see Sully ja Archeveque'i vahepealne, mille nime ma ei mäleta.

Õige vastus oli muidugi Notre-Dame de Paris. Vabandage postkaardi-vaatenurka. Tegu siis Pariisi piiskopikirikuga, mis rajatud 1163. Siin on kroonitud ka mitu kuningat - ehkki traditsiooniline kuningatekroonimise kirik oli Reims, anti siin 100-aastase sõja ajal prantsuse kroon (ehkki ilma Prantsusmaa-poolse tunnustuseta) Henry VI-le, ja muidugi kroonis siin ennast Napoléon I.

Näe, turistid! Sellesama nimetu silla all. Tagaplaanil Ile Saint-Louis, Maigret' kodusaar. Uskumatu, et ma rohkem seda ei pildistanudki. Eh, järgmine kord.

Pilt tehtud Archeveque'i sillalt.

Ile de la Cité kaldapealne.

Notre-Dame natuke ebatraditsioonilisema nurga alt ehk siis Archeveque'i ("peapiiskopi") aiast. Tegemist on muide ühega esimestest kirikutest maailmas, mille juures kasutati neid kaarduvaid välistugesid (pr. k. arc-boutant).

Notre-Dame roheluses, Rue de Rivoli vaade.

Vaid mõned katedraali paljudest ja väga lahedatest veesülititest.

Jumal tänatud, et mul on suumobjektiiv. Veesüliti-pilte on veel, aga ma kogun neid kollaaži jaoks ja seega praegu rohkem üles ei pane.

Veel üks postkaardi-vaade. Üllatavalt raske järele teha, muide, arvestades päikese asukohaga (alati kas vasakul või paremal) ja rahvahulgaga, mis kogu aeg väljakul tungleb.

Quai de Saint-Michel, kohe Notre-Dame'i kõrval.

Vaade Ile de la Cité'lt vasakule kaldale. Kuppel tagaplaanil kuulub Dome des Invalides'ile.

Natuke teise nurga alt pildistatud, ja taustale ilmub kurikuulus Eiffel.
Esiplaanil Pont Neuf.

Sainte-Chapelle, 13. saj. Louis IX käsul rajatud kabel, mida peetakse gooti kõrgstiili parimaks näiteks. Eriti kuldne värav kuulub kohtupaleele.

Conciergerie ehk "kojamehe palee". Jutt käib muidugi kuninga kojamehest või õigemini kojaülemast. Tegemist ongi merovingidest kojaülemate paleega, mille vanimad osad pärinevad lausa 10. sajandist, nn "laiskade kuningate" ajajärgust. Hiljem, monarhia tugevnedes sai sellest kuni Louvre'i valmimiseni kuningapalee. Revolutsiooni ajal kasutati hoonet vanglana, kus teiste hulgas peeti kinni kuninganna Marie-Antoinette'i ja paljusid tähtsamaid aadlikest intelligente.

Kui Ile de la Cité oli ennast ammendanud, kõndisin edasi paremale kaldale. See osa Pariisist oli vanadel aegadel tuntud luksusliku elustiili poolest - asusid seal ju kunningapalee ja paljude tähtsamate aadlike residentsid. See moodustas vastandi vasakule kaldale, mis kujunes ümber ladina kvartali ja mida iseloomustasid rohkem kõiksugu haritlased ja vaimulikud.

Tour Saint-Jacques. Väga ornamentne ja päikese käes väga valge.

Üks Pariisi kuulsaid juugendstiilis metroosissekäike.

Arr! =)
("Arrondissement" ehk linnaosa)

Siit sai ühe toreda restaureerimisjärgus kiriku sisehoovi. Kiriku nime mul kahjuks välja uurida ei õnnestunud.

Olemegi jõudnud Louvre'isse. See siin on Pavillon de Sully, mis ühendab Louvre'i kaks tiiba ja lahutab Napoléoni õue Tuileries'ist.

See, mis oli kunagi palee sisehoov.. Kohas, kus ma pildistades seisin, ühendas Louvre'i kahte tiiba Tuileries'i palee, mis põletati revolutsiooni ajal maha. Keskel paistab hiinlase Pei kurikuulus klaasist püramiid.

Seesama püramiid. Vaatamata sobimatusele ajaloolise ümbrusega pakub ta siiski huvitavaid geomeetrilisi mänge.

Selle võimsa purskkaevu vaatamine tekitas mulle palava ilma ja kasvava janu tõttu tõelist piina. Kahtlemata olid selleks valmistunud ettevõtlikud noormehed 100 m kaugemal, kes müüsid turistidele ühe euro eest veepudeleid (võrdluseks: poehinnast poole kallimalt). Tagaplaanil paistab Arc de Triomphe de Carrousel ja Tuileries'i aed.

Arc de Triomphe de Carrousel.

Ma ei tea, kujudes, mille peal istuvad linnud, on midagi koomilist.

See Torn, nähtuna Concorde'i väljakult.

Pariisi linnulised on harukordselt julged. Ja arvukad.

M. André le Notre, Tuileries'i aia ja veel paljude kuulsate haljasalade autor.

Place de la Concorde, vaatega peatänav Champs-Elyséele. Taamal paistab Arc de Triomphe de l'Étoile. See obelisk, muide, on tõepoolest ehtne egiptuse obelisk, püstitatud Ramses II ajal ja pärit Luxori templist. Egiptuse valitsus kinkis selle 19. saj. prantslastele. Revolutsiooni ajal oli selle koha peal giljotiin, millega löödi 1793. a maha kuningas Louis XVI pea.

The two towers. Heh, ei suutnud vastu panna.

Lihtsalt üks mõnus sammalpea-kuju Tuileries'i aia ja Concorde'i väljaku piiril.

Purskkaev Concorde'i väljakul.

Tegelikult ei olnud sõda lahti, vaid parajasti peeti lennundusmessi.

The Assassins are real!

Champs-Elysées.

Concorde'i väljakult tegin väikese kõrvalepõike Madeleine'i kiriku juurde, kus sees oli väga mõnus ja lahe olla. Ent kuna ma hakkasin tundma väsimust, otsustasin parema kalda edasise uurimise teiseks korraks jätta ja kuskil lõunat süüa.

Kes Friendsi vaatab, saab aru =)

Suundusin toiduotsingul vasakule kaldale, et pääseda meeletust turistidevoolust. Siin vaade Seine'ile ja Sellele Tornile Concorde'i sillalt.

Boulevard Saint-Michel, üks niinimetatud "Suurtest Bulvaritest".

École Militaire, Prantsusmaa kõrgem sõjakool.

See Torn uudse nurga alt, läbi Invalides'i pargi puude.

Dome des Invalides, kus puhkab Napoléon I põrm.

Kohvikuid ja baare on Saint-Germain-des-Près linnaosas, kuhu ma suundusin, küll palju (see koht on nende poolest kuulus), ent sel kellaajal oli päris raske tühja lauda leida. Viimaks sain söönuks ühes Raspaili ja Rennes'i nurgal asuvas baaris, mille nimi oli vist Hippopotamus või midagi sellesarnast.. Igatahes nende kana à la rustique tomatikastmes oli väga maitsev.

Sealt edasi seadsin sammud läbi ladina kvartali raudteejaama poole. Ladina kvartal on muide täiesti vaimustav. Kujutage ette paika, kus iga teine maja on raamatupood. Ma oleksin seal võinud tõenäoliselt terve nädala veeta. Ent kell hakkas palju saama ja niisiis ma jätkasin teed raudteejaama poole, peatudes vaid põgusalt Luxembourgi aias.

Kokkuvõtteks... Hm, ühe päevaga ikka Pariisi läbi ei käi.

Busy busy busy

2008-10-12T12:39:00.007+03:00

"Space is filled with orbiting children."
- Dr Ross Geller

Jah, nagu pealkirjast näha, on mul tegemist küllaga. Sellegipoolest lihtsalt võtan julmalt aega ja teen uue sissekande, kuna vaja rääkida loetud raamatust enne, kui värske mälestus hajub. Nüüd olen natuke aega kohustusliku kirjandusega kimpus.. Austen, oh no!

Brisingr
Christopher Paolini

Paolini on palju kõneainet pakkunud autor ja mina olen temasse ka ikka skeptiliselt suhtunud, sest mis mees kuulutab end 15-aastaselt kirjanikuks? See ei sobi minu maailmapildiga küll kokku. Aga olgu, Paolini on hakanud selle suure suutäiega paremini hakkama saama kui päris alguses. Kindlasti mängivad siin rolli ka lisandunud eluaastad.
"Brisingr" pidi algselt olema "Pärandi"-nimelise trilooga kolmas ja viimane raamat, ent nüüdseks on selge, et ka neljas on tulekul. Paolini põhjendas sellega, et kõik vajalik ei mahtunud ühe raamatu piiridesse ära. "Brisingri" iseloomu vaadates küll kerge kahtlus tekib (sellest edaspidi), aga hea küll, usaldame noormehe ausõna.
"Inheritance'i" tsükli kolmas raamat jätkab "Eragonis" ja "Eldestis" vestetud lugu loheratsanik Eragonist, tema lohest Saphirast ja vennast Roranist. Nüüd kus Impeeriumi sõjavägi on vardjatelt lüüa saanud, tahab koalitsioon edasi tungida, kuid Eragonil ja Roranil seisab enne seda ees veel üks isiklikumat laadi missioon. Muuhulgas külastatakse jälle ka päkapikke ja haldjaid ning Eragoni "suhe" (parema sõna puudumisel) Aryaga saab sügavust juurde. Ja muud justkui ei juhtugi - siit siis teose suurim nõrkus võrreldes eelmise osaga. Jutt venib mitmes kohas õige tüütult, ja potentsiaalselt kõige huvitavamad ning uudsemad osad, s.o. urgalite kultuur ja Rorani tegelaskuju, saavad teenimatult vähe tähelepanu. On tunda, et autor üritas selles raamatus keskenduda peategelase karakteri arendamisele, aga ega Eragon ikkagi suurt ei muutunud. Roran on areneva tegelasena endiselt märksa huvipakkuvam kui tsükli staar.
Ma ei hakka teose põhilist üllatuspööret välja lobisema, aga olgu öeldud, et ma pole sellega rahul. Mis pagana seebikas see olema peaks? Ning lisaks, arvestades "Eldesti" tegevusplaaniga tundub see nagu teist korda sama võtte kasutamine. Lihtne, Paolini, lihtne.
Ah jaa, mis puutub Paolini haldjakeelde - ma tahaks teada, kas ta on tõesti selle kallal lingvistilist tööd teinud. Keele kohta, milles sõnade segiajamine võib surmaga lõppeda, on tegemist märkimisväärselt ähmase grammatika ja lahtise süntaksiga. Oleksin oodanud rohkem midagi väga rangelt normeeritut, à la ladina keel.
Kokkuvõtteks on "Eldest" endiselt sarja parim teos. "Brisingr" pakub mõningaid helgeid momente, aga need jäävad minu arvates täispotensiaalini arendamata. Kuidagi lõpetamata maik jäi, ehkki stiilivõtete ja teksti sujuvuse osas on Paolini jällegi edasi arenenud. Samas näib, et ta üritab oma uusi oskusi kuidagi liiga palju näidata. Mõnikord on kujundid kuidagi liiga sunnitult elegantsed ja keerulised. Hea kirjanik väldib sellist ebavajalikku uhkeldamist. Hobbi viimase triloogia valguses võiks ju loota, et ehk oli "Brisingri" unine ja surmavalt põhjalik, ülekordav käik vajalik tempokaks finaaliks, ent ma ei julge Paolinit veel fantaasiakirjanduse meistritega võrrelda. Eks aeg näitab.

Pilguheit Jaapanisse

2008-10-03T10:20:00.005+03:00

An Artist of the Floating World
Kazuo Ishiguro

Vahelduseks kõrvalepõige fantaasiakirjandusest.
Korjasin selle Ishiguro üles ühest väikesest Orléansi poest, kus müüdi inglisekeelset kirjandust. Suhteliselt õnnelik leid, arvestades sellega, et ma läksin sinna hoopis kooli tarvis Austenit otsima. Ent raamatu sünopsis köitis mind kohe. Tegu on ühe vana mehe elu ja mõtisklustega ilmasõjajärgses Jaapanis.
Teose peategelane, kustnik Masuji Ono, oli Teise maailmasõja ajal Jaapanis tuntud propagandamaali esindaja. Nüüd, pärast kaotust ameeriklastele, leiab ta, et elu pole enam sama, mis varem. Ta üritab sellest oma arvamust kujundada, leiab, et tema positsioongi on nüüd teine ja seisab silmitsi ameerika mõjudega, mis on jaapanlaste elu tundmatuseni muutmas. Ehk siis klassikaline mono no aware.
Peamine läbiv joon teoses on ilmselt Ono püüd vaigistada süütunnet minevikus tehtud vigade pärast. Ent süžee ühtsusest ei maksa rääkidagi ja ka ajalises plaanis tuleb lugejal pingutada, et mõista, mis hetkest parasjagu räägitakse. Ono on nagu üks õige ülikooli õppejõud - tema mõte hüpleb siia ja sinna ning tosina lehekülje pärast ei suuda lugeja tagasi lehitsemata tõenäoliselt meenutada, kuidas mees oma mõtelusega sinnamaani jõudis. Ent kogu see areng on sujuv, kuidagi voolav ja eriliselt köitev. Koherentsuse puudumine tuleb üldplaanis ehk isegi kasuks, sest nii ei hakka lugu kunagi "venima", vaid pigem laotub ühtlaselt laiali. Uute põnevate süžeepöörete asemel hakkab lugeja ootama uusi infokilde Ono ja tema lähedaste elust, et täita vahepeal tekkinud uudishimu äratavaid lünki. "An Artist of the Floating World" ongi olustikuromaan ja Ishiguro on kahtlemata üks meisterlikumaid kirjeldajaid, kellega olen tutvunud. Kulunud kujundit kasutades, autor maalib sõnadega. Onost saab selle suhteliselt lühikese teose jooksul lugejale sümpaatne tegelane, kellele tuntakse kaasa ja kelle tõekspidamiste ja väärtushinnangutega pole ka Lääne lugejal enamjaolt üldse raske nõustuda, olgugi tegu veidi vanameelse jaapanlasega. Pigem tabas mind lugedes teatav kurbus, et säärane autunne ja moraal näivad teose uues põlvkonnas kadumas olevat.
Lisaks muudele headele väärtustele pakub "An Artist of the Floating World" põgusat akent jaapani kultuuri ning ülevaadet selles imperialistlikust isolatsionismist äkki välja toodud riigis valitsevatest meeleoludest. Kohustuslik japanofiilidele, elamus igaühele.
Ishiguro on pärjatud arvukate auhindadega, tema tuntuim romaan on vahest "Remains of the Day", mille põhjal on valminud ka samanimeline film.

Maailm paanikas

2008-09-30T15:47:00.011+03:00

"If all else fails, duck. As a defensive stratagem it's unreliable, but incredibly reassuring for a moment or two."
- Lord Corvis of Petrax

Niisiis.. Majanduskriis. Muust viimasel ajal ei räägitagi. Ma pole muidugi mingi ekspert, aga mind pani imestama see, et maailm uudise sellise üllatusega vastu võttis, või õigemini, et see kõiki nii ootamatult tabas. Ajalukku vaadates on ju majanduskriisid ikka suhteliselt regulaarsete vahedega Lääne kapitalistlikke ühiskondi tabanud. Aga millegipärast ootavad inimesed ikka ja jälle, et nüüd läheb kõik teistmoodi ja midagi sellist enam ei sünni. Veider.
Sarkozy ütles, et sellest majanduskriisist saab Berliini müüri langemise järgse optimistliku "üleilmastumismaailma" lõpp. Päris julgelt öeldud. Samas on mõnede pankade sõnul kriis juba leevenemas. Saab olema huvitav jälgida, mil määral sarnanevad selle kriisi tulemused 19.-20. sajandi vahetusega, mil majanduslangusest tingitud natsionalismi ja eraldumispoliitika tõus viis teatavasti viimaks maailmasõja puhkemiseni. Ent loomulikult on maailmapoliitika ja rahvusvaheline üldsus sellest ajast saadik palju muutunud. Kas paremuse poole? Gruusia intsident lubab selle ideaalsuses igatahes kahelda.

Ma pole veel käsitlenud Heroes'i uut hooaega.. Suuresti seetõttu, et sain alles mõni päev tagasi teise episoodi vaadatud. Kriitikud on sarja pärast esimese hooaja lõppu kõvasti materdanud ja on tõsi, et teine hooaeg jäi kõvasti nõrgemaks - aga lootused kolmanda hooaja eel olid endiselt kõrged, sest eks katkestanud ju teise hooaja kunstilise tervikuna välja arenemist see kurikuulus stsenaristide streik. Ning minu arvates on esimesed kaks episoodi kolmandast hooajast näidanud vana head Tim Kringi taset. Algus on igatahes olnud hoogne ja üksjagu on olnud ka ohhoo-momente, mida poolikus teises hooajas väheks kippus jääma. Jõu teise poole ehk kurikaelte avastamine on igati teretulnud värske liin. Ma pole kunagi suur "pahade" tegelaste fänn olnud, aga kahtlemata on nad vajalikud selleks, et kangelastele tegevust pakkuda ja kontrasti luua. Ning muidugi tekitada uusi võimalusi moraalselt ebamääraste tegelaste tekkeks, mille poolest Heroes juba niigi minu silmis heas kirjas on (HRG, Bob, mingil määral Adam ja nüüd näib, et ka Mohinder).

Ning lühidalt ka kirjandusest:

Renegade's Magic
Robin Hobb

Soldier's Son triloogia ja ka kogu Hobbi loomingu hetke viimane teos väärib luigelaulu nime. Ma ei kiitnud eelmist osa "Forest Mage" just väga suurte sõnadega, kuid Hobbi triloogiate puhul ei tohiks tegelikult hinnata igat raamatut eraldi, vaid pigem kogu kolmikut ühtse loona. Ning nüüd, kui "Renegade's Magic" seljataga, näen ma, et eelmises raamatus ehk veidi venivaks kippunud karakterikujundamine oli hädavajalik selleks, et lõppakordi efekt oleks täiuslik.
Hobb ei too mängu vist peaaegu mitte ühtki uut tegelast (v.a. Orandula, üks meeldejäävamaid Hobbi jumalakujudest), kuid selleks pole vajadustki. Soldier's Boy jätkab oma püüdlusi päästa Speckide rahvas hävingust, samas aga hingitseb tema mõistuse tagasopis endiselt Nevare, kellele need eesmärgid on sootuks vastumeelsed. See isiksuste duaalsus ühes kehas on lahendatud huvitava stilistilise võttega: Nevare jätkab minavormis, kuid et enamasti on domineerivaks Soldier's Boy, kirjeldatakse peategelase tegevust kolmandas isikus. Üha enam näeme, et need Nevare Burvelle'i kaks tahku on ühtaegu nii sarnased kui ka erinevad. Igasuguste "hea" ja "halva" või "õige" ja "vale" kontseptsioonide piirid hägustuvad igatahes kõvasti ja enam pole sugugi selge, kui palju Nevare tegudest on tegelikult tema tehtud.
Kuid üks, mis selle teose puhul kõige enam vapustab, on see sügavus, mis Nevare tegelasse on pandud. Ma ei mäleta ühegi teise kirjandusliku kuju puhul sellist samastumismomenti. Ma tõesti tahtsin nii väga, et Nevare unistused viimaks ka täituksid - ja hirmuks, et juhtub vastupidine, andis alust Hobbi komme jätta oma tegelased triloogia lõpus omamoodi limbosse: nad ei küll ei sure, ent jäävad elama tähtsusetut elu, mis neile sugugi rahuldust ei paku. Kaasaelamisest ja poolehoiust sai peamine jõud, mis ei lasknud enam raamatut käest panna. Ehkki ma ei taha muidugi väita, nagu poleks Hobbi stiil piisavalt kaunis või tema sündmustik piisavalt huvitav.
"Renegade's Magic" on tõeline kirjanduslik maiuspala, üks väheseid teoseid, mis võib pühendunud lugeja lausa katarsiseni viia. Selle efekti loob koos Nevarega lootmise, kartmise, pettumise ja rõõmustamise kauakestev protsess. Kahju, et neile, kes ei viitsi end selle tulemuseni jõudmiseks ca 1600 leheküljest tekstist läbi närida, jääb see kättesaamatuks. Igal juhul soovitan kogu triloogiat tervikuna kogu südamest. Iga raamat on ühtaegu omanäoline ja samas ka osa tervikust. Ja tähelepanelikule lugejale kingib autor kolmanda teose pinevas, Stroudi-väärilises lõppmängus tsükli algusesse tagasi minevaid vihjeid, mis võivad kohati kananaha ihule tuua. Võimas.